Antiikmütoloogia

Kunstiajalugu

Soovitatav kirjandus:

*Hamilton: „Antiikmütoloogia“

Mõisted:

12 peajumalat
Kreeka mütoloogia	Rooma mütoloogia	Valdkond	Sümbol
Zeus	Jupiter	Peajumal. Taeva-, vihma-, tuulte-, piksejumal	Piksenool, tammelehed, kotkas
Hera	Juno	Taeva- ja abielu jumalanna	Ilu, diadeem, lehm, paabulind
Poseidon	Neptunus	Merejumal	Kolmhark, hobune
Hades	Pluto	Allmaailmajumal	Granaatõun
Hestia	Vesta	Maa- ja viljakusjumalanna	Viljapead
Ares	Mars	Sõjajumal	Relvad, kilp, kiiver
Athena	Minerva	Tarkusejumalanna	Kiiver, oda, öökull
Apollon	Apollo	Valguse-, kunsti- ja ennustusjumal	Lüüra
Aphrodite	Venus	Armastus- ja ilujumalanna	Peegel, lilled
Hermes	Mercurius	Teekäijate ja kaupmeeste jumal	Tiivulised sandaalid ja kübar
Artemis	Diana	Jahi-, kuu- ja nõidusejumalanna	Jahikoer, vibu, nooled, emahirv
Hephaistos	Vulcanus	Tule- ja sepatööjumal	Sepavasar, tangid

Heraklese 12 vägitegu - Nemea lõvi tapmine; Lerna hüdra tapmine: Keryneia hirve kinnipüüdmine: Erymanthose metssea kinnipüüdmine; Augeiase tallide puhastamine; Stymphalose lindude tapmine; Kreeta sõnni kinnipüüdmine; Diomedese hobuste äratoomine; Hippolyte vöö äratoomine; Geryoni kariloomade äratoomine; Hesperiidide õunte äratoomine; Kerberose äratoomine

9 muusat
Nimi	Valdkond	Sümbol
Kalliope	Eepiline luule ja kangelaslaulud	Sulg käes
Erato	Armastuslaulud	Lüüra
Polyhymnia	Pühad hümnid	Mõtlik nägu
Euterpe	Lüürilised laulud	Kaksikflööt
Thaleia	Komöödia	Naeratav mask
Melpomene	Tragöödia	Kurvastav mask
Terpischore	Tants	Lüüra
Kleio	Ajalugu	Kirjarull
Urania	Maateadus	Maakera

• Millest räägivad eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“?

  • Iliase tegevus toimub Trooja sõja 10. aastal. Eepos räägib ahhailaste ja troojalaste peetud lahingutest, Achilleuse raevust tema orjatari Briseise ära võtmise ja sõbra Patroklose surma pärast ning Hektori surmast. Kirjutatud Trooja sõja muistendi ainetel.

  • Odüsseias kirjeldatakse Odysseuse eksirännakuid pärast Trooja sõda.

• Achilleuse kand – Achilleuse ema Thetis kastis noore Achilleuse Styxi jõkke. Kõik, mida jõe püha vesi puudutas, muutus haavamatuks. Et aga ema hoidis Achilleust vette kastes kinni tema kandadest, jäid need kuivaks ning seetõttu kaitsetuks. Sellest ka väljend "Achilleuse kand" – ainus nõrk koht.

• Ariadne lõng - Ariadne armastatu Theseus otsustas olla üks 14st ohvrist, kes labürindis elavale Minotaurusele söögiks antakse. Theseus plaanis koletise tapmist ning Ariadne soovitas tal sissepääsu külge lõngakera ots kinnitada ning edasi liikudes seda lahti kerida, et hiljem tagasiteed leida. Theseus tegigi nii ning tappis koletise. Ariadne lõngaks nimetatakse juhtnööri, mille abil probleemile lahendust leida.

• Pandora laegas – Pandora oli esimene naine, kelle Hephaistos vormis Zeusi käsul savist karistuseks inimkonnale (, kuna nad olid saanud tule ja õppinud ohverdama liha asemel loomaluid ja rasva). Iga jumal kinkis talle midagi (kauni välimuse, kenad rõivad, meeldiva loomuse), kuid andsid talle ka laeka, millegi halvaga igalt jumalalt. Pandorale ei öeldud, mis laekas on, kuid öeldi, et ta ei tohi seda kunagi avada. Kuid Pandora oli tehtud uudishimulikuks ning ühel päeval avas ta laeka ja lasi kõik halvad asjad sealt välja. Muu halva hulgas oli seal siiski ka lootus, kuigi petlik. Sealt mõiste „Pandora laegas“ – tundmatu sisuga keelatud asi.

• Sisyphose töö – Sisyphos kui suurpettur peab oma tegusid viimaks allmaailmas lunastama sellega, et veeretab ülesmäge rasket marmorist kaljupanka, mis mäetipust iga kord jälle allaveereb. Piltlikult tähistab Sisyphose töö ränka, kuid mõtetut tööd.

• Prokrustese säng – Prokrustes oli julmade kalduvustega võõrustaja, kes kutsus rändajaid oma majja ning pakkus neile ööbimiseks sängi – pikkadele lühikest, lühikestele pikka. Ta raius pikkadel maha üle ääre rippuvad kehaliikmed või tagus lühikesi külalisi haamriga pikemaks, et need sängi sobituksid. Kui tänapäeval räägitakse Prokrustese sängist, mõeldakse sobimatuid võimalusi, talumatut või sobimatut olukorda, probleemi ebasobivaid lahendusi ning õigustamatuse mõõdupuud, millega vägivaldselt midagi kohandatakse.

• Penelope truudus – Penelope oli Odysseuse naine, kes pidas 20 aastat vastu tüütute kosilaste nõudmistele. Ta valetas, et peab enne uut abiellumist kuduma oma mehe isale valmis surilina, kuid harutas selle salaja öösiti lahti, kuni teenijatüdruk selle saladuse paljastas. Siis ütles ta, et abiellub sellega, kes suudab vinnastada vibu, mida suutis vinnastada vaid ta mees. Sellega ei saanud keegi hakkama, kuni astus ette üks kerjus, kes oligi Odysseus ise ning ta tappis sellega kõik kosilased. Penelope hõiskas rõõmust. Penelope truudus tähendab siirast ustavust.

• Oidipuse kompleks – Oidipus hüljati lapsena, kuna oli ette kuulutatud, et ta tapab oma isa ja abiellub emaga. Ta leidis lambakarjus, kes viis ta Korintose kuningakotta üles kasvatamiseks. Hiljem sattus Oidipus oma algse kodukoha lähedal rännates tülli oma isaga ning tappis ta teadmata, kes ta on. Pärast seda sündmust edasi liikudes jõudis mees Teebasse, mida hoidis hirmu all sfinks. Saanud oma mõistatusele õige vastuse, heitis sfinks ennast sügavikku. Koletise võitnud Oidipus sai Teeba kuningaks. Seejärel abiellus ta oma emaga, samuti teadmata, kes ta on. Kui Oidipuse minevik selgeks sai, ei suutnud ta ema enam häbitunnet taluda ning sooritas enesetapu. Oidipus pidas kõike juhtunut enda süüks ning tahtmata näha edasisi kuritegusid, pimestas mees end sõlenõelaga. Olles pimedaks jäänud, usaldas kuningas oma lapsed ning trooni Iokaste vennale Kreonile ning pagendas ise ennast Teebast. Elust eemaletõmbununa veetis Oidipus oma elu lõpuaastad tundmatu karjusena.

Oidipuse kompleks on Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teoorias esinev käsitlus, mille kohaselt poistel võib esineda alateadvuslik soov tappa oma isa ja abielluda oma emaga.

• Lethe jõgi – Lethe oli kreeka mütoloogias allilma unustusjõgi. Sellest pidid surnuteriiki jõudnud jooma, et unustada endine elu. Allmaailma jõgedest ülemineku metafoor tähendab veel tänapäevalgi ärasuremist.

Sõnad “letaalne” (surmaga lõppev) ja “letargia” (sügava une taoline seisund) on aga ilmselgelt seotud Lethe jõega.

• Kerberos – Kerberos on mitmepealine koer, kes valvab Allilma väravaid(, et hoida põgenemast neid, kes on ületanud Styxi jõe).

• Amatsoonid – Amatsoonid olid kõige rahuarmastavama nümfi, Harmonia tütred, ent nende isa oli kohutav sõjajumal Ares. Nad olid vallutushimulised naised, kes elasid omaette rahvana Väike-Aasias. Nad heitsid oda, käisid jahil ega pidanud lugu naiste tööst.

• Kükloop – Tahumatud, üheainsa keset laupa asetseva silmaga hiiglased, Hephaistose sepasellid. Kükloobid kindlustasid Zeusile, tänuks nende vabastamise eest, ta valitsust ja sepistasid tema jaoks piksenooli ja välke

• Kentaur – Hobuinimesed. Inimese pea, rindkere ja käed hobuse keha küljes.

• Paan – Kitsekarjuste ning lamburite jumal, lõbus ja lärmakas metsavaim. Inetu – kitsejalad, -pea ja –sarved. Uitas metsades ja mägedes. Oli tihti armunud mõnda nümfi, kuid inetuse tõttu oli vastuarmastuseta. Oma äkiliste ja ootamatute ilmumiste ning mitmesuguste helide tekitamisega põhjustas ta segadust, mistõttu on tema järgi nime saanud paanika.

• Sileen

• Sireen – linnu keha ja inimese – enamasti naise – peaga kurjad deemonid. Neil olid üliinimlikud teadmised ja võime muuta ilma. Nad hurmasid oma kauni lauluga möödasõitvaid laevnikke, kes seetõttu sõitsid karidele ja hukkusid.

• Nümfid – väiksemad loodusjumalad.

• Menelaos – Sparta kuningas

• Agamemnon – Mükeene kuningas. Menelaose vend. Agamemnoni naise õe röövist algas Trooja sõda.

• Laertes – Odysseuse isa

• Iphigeneia - Iphigeneia oli kuninga Agamemnoni tütar. Ta taheti enne Trooja sõda ohverdada Artemisele, et too takistaks Kreeka laevastiku väljasõitu, kuid Artemis vahetas ta emahirvega.

• Priamos – Hektori isa, Trooja kuningas.

Jevgeni Onegin

Jevgeni Onegin

Puskin sündis aastal 1799. Romaani “Jevgeni Onegin” kirjutas ta mitmete

aastate vältel. Ta alustas teose kirjutamist 1823.aastal. Prantslased olid 1912.a.sõja käigus Moskva vallutanud, kuid põhimõtteliselt sõja kaotanud. Venemaaoli Napoleonile andnud hävitava löögi. Venemaa õilmitses, kõrgem seltskondelas uhket ja luksuslikku prantsuse sugemetega elu. Ka A. Puskin oli saanudprantsuskeelse lütseumi hariduse.Temagi pere kuulus kõrgaadlike hulka. Ometi oli A. Puskin juba noorusaastatest peale aadlielu trotsiva iseloomuga. Talle oli vastumeelne olla riigiametnik, hiljem aga sai temast ka kammerjunkur, mis tähendas tema kuulumist keisri õukonda ja see oli luuletajale eriti masendav. Oma värssidega oli ta pidevalt tsensuuri valvsa silma all. Tema elus oli ka periood, kui tsensuur ja lõpuks ka keiser leidsid, et tema luule on mässumeelne ja riigile ebalojaalne ning ta saadeti pagendusse. Alul pidi ta elama Kaukaasias, siis Moldaavias ja viimase pagendusaja Pihkva kubermangus Mihhailovskojes. Kogu oma elu jooksul ei saanud luuletaja elada ilma trotsita ümberoleva ühiskonna vastu. Tal oli pidevalt sidemeid mässumeelsete ringkondadega, tema suur poolehoid kuulus hiljem ka dekabristidele. Eraeluski kohtas ta aina vastu-olusid. 1831.aastal A. Puskin abiellus Natalia Gontsarovaga, kelles ta õige pea avastas kõige ehtsama kõrgaadli daami iseloomuga inimese. Daamil olid suured nõudmised heaks eluks, mida kirjanik oma rahalise seisuga lubada ei saanud,lisandus ka flirt prantsuse päitoluga ohvitseriga, kelle nimi oli d`Anthes. Au nimel toimuva duelli käigus surigi A.Puskin d´Anthesi kuuli läbi 10.veebruaril 1837. Tema elu ja eluarusaamad kajastuvad igati romaanis “Jevgeni Onegin”.

I peatükk romaanist avaldati Peterburgis 1925.a.veebruaris. Kokku kirjutas A.Puskin teost 7 aastat. Meie saame praegu lugeda romaani, milles on 8 peatükki. Algselt oli ka 9. peatükk Onegini rännakutest, kuid hiljem kirjanik lahutas selle romaanist. Ta oli kirjutanud ka 10.peatüki, kuid põletas selle.

Romaanile “Jevgeni Onegin” on iseloomulik vene tegelikkuse kujutamise avarus ja sügavus. Kogu romaanil on realistlik taust, seega siis Venemaa XIX sajandi 20-ndad aastad. Peamiselt kirjeldab luuletaja provintsiaadli elu-olu. Kõrgaadli seltskonda, seda eriti linnas, näeb kirjanik satiirilistes toonides. Romaani võib ju üldjoontes vaadelda,kui üht kurva armastuse lugu, kuid eelkõige on see tugevalt ühiskonnakriitiline teos. Romaani peategelane Jevgeni Onegin oli noor pealinna aristokraat.Ta oli saanud küll pealiskaudse kuid üsna laia haardega hariduse,oskas laitmatult prantsuse keelt, tundis aadliseltskonna käitumisreegleid ning valdas hästi suht- lemiskunsti. Kuid ta oli tark noormees ja taipas peagi,pealinna kõrgseltskond ei paku talle midagi. Ta sai aru, et ei suuda end sobitada pealinna aadliseltskonda. Onegin hakkas palju lugema,kuid seegi ei andnud rahu. Siis avanes tal võimalus sõita maale pärandust vastu võtma. Romaanis on read, mis kirjeldavad Oneginit kui külma mõistusega inimest kuid samal ajal ka kui tahtmatult unistustele andujat. Oneginit valdas ka suur vabadusearmastus. Maal püüdis ta kohe teha ümberkorraldusi pärisorjade elus asendades teoorjuse koorma kerge raharendiga, mis oli muidugi kergendus orjapõlve pidavale maarahvale. Jevgeni Onegini peamine tragöödia seisnes aga ikkagi hingelises tühjuses, ilma sihita elus. Alul suhtus Onegin naabermõisnikesse üleolevalt, ta ei otsinud eriti kontakti ümbritseva seltskonnaga ka maal. Siis saabus Saksamaalt naabermõisnik, poeet ja suur romantik Vladimir Lenski. Nad mõlemad suhtusid naabermõisnike elu-olusse kerge põlgusega, kuna pidasid seda liiga madalakultuuriliseks.Omavahelistes vestlustes jõudsid nad alati teemadeni, mis puudutasid kultuurset ühiskonda. Ometi olid nad vastand- tüübid: Onegin oli külm ja pettunud inimene, kes ei usaldanud suurt kedagi ega midagi ; Lenski oli aga vaimustutatud romantik, kes nägi kõiges ja kõikjal

palju head, uskus ning usaldas ümbritsevat. Lenski külastas sageli naabermõisas Larinite perekonda. Ta tundis tõsist huvi selle pere noorema tütre Olga vastu. Neiu oli naiselik ja graatsiline. Oma tüübilt oli Olga lihtsameelne tütarlaps, kes ei tundnud hingetorme ja tal polnud kunagi konflikte tõelises elus. Lenski südame oli ta võitnud just tänu oma kaunile välimusele. Vladimir Lenski viis Larinite juurde ka Jevgeni Onegini, keda seal kohe märkas pere vanem tütar Tatjana. Tatjana on vastandina õele Olgale väga keerulise iseloomuga neiu. Tundeline ja mõtlik tütarlaps oli isegi oma perest võõrdunud. Tatjanal olid lähedased suhted teenijaskonnaga, tema läks lihtrahvale lähemale, kui tema perekond. Siit ka see võõrdumine ja mingil moel üksi jäämine. Tatjana luges palju maailmakirjandust, saades sealt teadmisi tunde-ja mõttemaailmast, armastusest ja õiglusest. Tatjana nägi Oneginis kohe imelist inimest: tarka, haritud, õiglast. Maaneiule avaldas kindlasti muljet ka pealinna noormehe kaunis välimus. Tatjana kirjutas Jevgenile kirja, avaldades oma imetlust ja pakkudes oma armastust. Onegin suhtus neiu armuavaldusse eelarvamustega nagu talle iseloomulik. Peagi selgitas ta Tatjanale oma külma suhtumist neiu armuavaldusse. Ta väitis, et pole valmis armastust vastu võtma ja ei suuda ennast praegu naisega siduda nii nagu kombed nõuavad, see tähendab ta ei sooviks abielluda. Onegini äraütlemine oli üsna küüniline, avaldamata oma tunnete õiget poolt. Tatjanat valdas häbi- ja pettumustunne, teda valdas suur segadus. Ta otsis tuge oma hoidjalt, esitas endalegi palju küsimusi. Tatjana sünnipäeval kutsus Lenski taas Onegini kaasa. Viimane oli naabermõisast juba mõnda aega eemale hoidnud. Sünnipäevaballil näitas Onegin oma küünilisust kõige inetumal kujul. Nüüd ärritas teda juba Lenski õnnelik olukord ja ta otsustas ise asuda Olgaga flirtima, andmaks samas ka Tatjanale märku, et ei vaja tema armastust. Lenski solvus kogu südamest.Vihahoos lubas ta Onegini duellile kutsuda. Toimuski duell ja Onegin laskis endalegi uskumatult Lenski maha. Pärast sõbra surma sattus suurde segadusse ja masendusse ka Onegin. Ta lahkus maalt,püüdes jätta halvad sündmused selja taha. Onegin suundus murede unustamiseks reisidele. Onegin saabus Peterburgi tagasi päeval, mil toimus vürst Tsatski juures ball. Suure üllatusena kohtas ta seal Tatjanat, kellest oli saanud suurilmadaam. Vahepeal oli nende pere kolinud Moskvasse, seal sattus Tatjanagi kõrgemasse seltskonda. Neiu püüdis unustada suurt noorusarmastust ja sukeldus selleks kihavasse seltskonnaellu. Sealt leidis ta ka oma elukaaslase, nüüd oli ta vürstinna. Oneginis tärkas aga Tatjanat kohates tõeline kiindumus neiusse, mälestused tütarlapse kunagisest armuavaldusest hakkasid uuesti elama.Oma alateadvuses oli ta ilmselt Tatajanat alati armastanud. Nüüd kirjutas kirja Jevgeni, nüüd ootas tema naiselt vastust oma armuavalduse kohta. Vastus tuligi, kuid mitte selline nagu Onegin oleks soovinud. Tatjana selgitas, et nüüd ei saa tema Onegini armastust vastu võtta, kuna on aus abielunaine. Selgitusele lisandusid etteheited Oneginile, milles Tatjana tuletas meelde talle Onegini poolt aastate eest tehtud valu. Jevgeni, noor aristokraat, pidi pettuma.. Onegin pidi Tatjana elust lahkuma ja otsima uusi teid oma elus. Kurb armastuslugu sai oma kurva lõpu. Suuremale osale meist jääb romaan üsna tavaliseks kurva armastuse looks, mille õpetlik iva võib peituda vaid teadmises, et küüniline, pessimistlik elusuhtumine täis külma arvestust maksab kunagi õigete tunnete tekkimisel kõvasti kätte. Vaevalt, et tänasel päeval suudaksime kaasa õhata Tatjana või Onegini armuvalule, mille tekitasid tolle ajastu eelarvamused, eluviis, kombed, arusaamad. Jääb vaid üle tänada aega, sajandite ja aastatuhande vahetumist. Kuigi inimestevahelised sügavad tunded on oma iseloomult samaks jäänud, võib neid hea julguse korral palju inimlikumalt vastu võtta ja ka edasi anda.

Aleksandr Puškin “Jevgeni Onegin”

Esimene peatükk (7-36) Onegin sõidab maale sureva onu juurde. Autor räägib Onegini varasemast elust, isa surmast, Oneginit vaevavast spliinist, mis jälitab Oneginit ka maal

I, II maale lendavale “võrukaelale” ei meeldi, et peab poolsurnud sugulast põetama.

III Onegini isa kirjeldus. Jevgeni õpetaja

IV-XV Onegin sai suuremaks, iseloomustus

XVI-XIX Onegin läheb nii restorani kui teatrisse. Ta igatseb oma lapsepõlve teatrit.

XX-XXVI Onegin iseloomustab saali, publikut, näidendit

XXVII-XXXIV Onegin läheb ballile, kirjeldab teel nähtut, vanasti need meeldisid, räägib armumisest jalgadesse

XXXV Onegin läheb magama ja iseloomustab Peterburi (ei tunne puhkust)

XXXVI-XLIV Onegin ei ole õnnelik, käib päevast päeva teatris, peol, ballil, ei leia elust, raamatutest…õnne tekitajat

XLV-XLVII Autor tutvus Oneginiga, iseloomustab teda, räägib ühistest noorpõlve unistustest

XLVIII Jevgeni seisis mõtetes, iseloomustab linna

XLIX-L Autor igatseb Aadriat ja soovib, et tuleksid pingul purjedega laevad

LI-LIV Onegin ja autor läksid lahku, kuna Onegini isa suri ja soovis teda enda juurde.. Onegin tüdines lilledest, pidudest… Peagi avastas, et kõiki vaevab spliin

LV-LX Autor kirjeldab ennast kui luuletajat, oma inspiratsiooni allikaid

Teine peatükk (36-57) Jevgeni mõis, naabrite tulles põgenes, kohtus Lenskiga. Autor kirjeldab Larineid.

I Iseloomustatakse häärberi vaadet, ümbrust

II-III Loss seest

IV-V Jevgeni püüdis uut süsteemi sisse seada ja ta ei meeldinud inimestele taktitundetuse pärast

VI-XV Sinnakanti sõitis Vladimir Lenski, tema iseloomustus, andekus. Ta tutvus Oneginiga

XVI-XXIII Lenski ja Onegin arutlesid… Onegin mõtles meestest, kelle oli hüljanud (kirest joobnud), kirgede kapriisidest. Onegini iseloomustus

XXIV-XXIX Olga õde Tatjana – iseloomustus(vaikne, üksildane…)

XXX-XXXVI Miks Tatjana eelistas Grandisoni? sunnitud? abielu, maale kolimine, mehe (Dmitri Larin) surm

XXXVII-XL Lenski otsis haua üles ja meenutas surnut …

Kolmas peatükk (57-82)

I-V Lenski läheb Oneginiga külla, maale. Oneginil oli igav ja talle ei istunud sealne toit-jook. On küsib, kes oli Tatjana ja avaldab arvamust Olga osas

VI- XXXI Onegin meeldis Larinite majas kõigile, naabrid rääkisid, et Tatjana leidis omale kaasa. Tatjana armus Oneginisse, käis rahutult, raamat peos, ringi, tundis nagu oleks ise raamatust… Öösel rääkis njanjale , et on armunud ja kirjutas kirja, mille autor pidi ümber tõlkima.

Tatjana kiri Oneginile Tatjana küsib, miks Onegin tuli ja ta piinlema pani, küsib, kas tema kummardas ta kohale lohutussõnu ütlema ja räägib, et tema on talle ainus ja õige. Palub kas kokku saada või laidusõnu kuulda

XXXII-XLI Tatjana palub njanja pojapojal kirja ära viia. Tuleb Lenski ilma Oneginita. Peagi tuleb hobusega Onegin, Tatjana jookseb parki, kuulab tüdrukute laulu, hakkab ära minema ja alleel seisab Onegin

Neljas peatükk (82-104)

VII-XVII Autor? räägib armastusest, selle jahedusest, Onegini ja Tatjana kohtumisest, Onegini sõnadest. Onegin ja Tatjana lähevad käevangus koju

XVII-XXII Autor? räägib, kes on omaksed, millised on graatsiad, keda usaldada?

XXIII-XXIV Tatjana on hästi kurb ja läheb aina kahvatumaks armastusest Onegini vastu

XXV-XXXI Lenski ja Olga olid kogu aeg koos, koju minnes kirjutab ja joonistab Olgale, ka albumisse (räägitakse kirjutamisalbumitest)

XXXII-XXXIV Milline peaks luule olema? Ärge kirjutage vaid minevikust.

XXXV- Tatjana? räägib ainult njanjale, mida tunneb

XXXVI-XXXIX Onegini tegemised praegu(üles, jõkke, sööma…lugema…hobune…

XL-XLIII novembri ilma ja tegemiste iseloomustus

XLIV-LI Onegini päeva tegevused, kooskäimised, bordoo joomine, nõusolek minna Tatjana nimepäevale

Viies peatükk (104-126)

I-X Lõpuks tuli talv ja Tatjanale see meeldis. Talvine loodus ja tegemised. Tatjana uskumused(V). Tatjana tunneb et juhtumas on midagi halba. Tatjana kohtub Agafoniga. Tatjana läheb magama.

XI-XXI Tatjana uni: Tatjana jookseb karu eest, kui väsinult maha langeb, võtab karu ta sülle ja viib Tatjana onnini, mis kuulub Oneginile. Onnis on palju kodukäijaid, kui need haihtuvad, tulevad Lenski ja Olga ning ära ei lähe, võtab Onegin noa. Tatjana tõuseb

XXII-XXIV Tatjana otsib Oraaklist unenäo seletust, kuid ei leia ja on terve nädal, kuni nimepäevani masenduses

XXV-XLV Tuleb palju külalisi. Lenski ja Onegin hilinevad. Söögikorrad, ball, Lenski vihastab naiste reetlikkuse pärast(Onegin ja Olga tantsisid koos) ja arvab lahenduseks püstoli

Kuues peatükk (126-148)

I-III Lenski tormab välja, uks prõmmuga kinni, Olga vaikib. Kõik hakkavad peale sööki magama minema, mõned isegi Tanja ja Olga tuppa. Tatjana jääb veel ülesse, vahib aknast välja ja igatseb Onegini järgi

IV-VII Milline oli Zaretski enne ja on nüüd

VIII-XVII Lenski saadab Oneginile duellikutse. Lenski läheb siiski Olga juurde, kes on ikka rõõmus

XVIII(näärikuu)-XXXVI Lenski kirjutab kirja, jääb magama, hommikul äratatakse. Ka Onegin magab sisse. Duellil Lenski sureb

XXXVII-XLVI Mis oleks Lenskist saanud, kui ta poleks surnud. Autor lubab kangelasest hiljem rääkida. Autor? on 30aastane ja lahkub kodust – uude?

Seitsmes peatükk (148-175)

I-VII Autorile? ei meeldi saabunud kevad. Ta kutsub linnainimesi kaasa maale hingama värsket õhku, vaatama Jevgeni maja ja Lenski hauda, mille tee on rohtus.

VIII-XXVII Olga on Lenski unustanud, abiellunud sõduriga ja lahkub. Ainult Tatjana jääb ema juurde. Tatjana käib Onegini majas, leiab raamatu äärelt sirgeldused. Koju minnes on emal külalised, kes saavad teada, et Tatjana ei taha mehele minna. Otsustatakse ta viia Moskva pruuditurule(talve hakul)

XXVIII-LV Tatjana jätab aasade, allikate, metsadega… hüvasti ja sõidab Moskvasse haige tädi juurde. Tatjanat tulevad vaatama sugulased, peetakse balle, et Tatjana saaks mehe. Tatjanale ei meeldi jutuaine labasus. Ballil vaatab teda mundris tüse mees

Kaheksas peatükk

I-LI Autorit? külastas muusa, keda ümbritsesid mustas mehed, üks neist oli Onegin. Onegin nägi eemal Tatjanat ja sai teada, et ta on juba 2 aastat abielus ning muutunud-esinduslik, vestleja… Tatjana suhtub Oneginisse külmalt või ei märka teda üldse. Kord kirjutas Onegin Tatjanale armastuskirja vastu ning ei saanud ega saanud vastust. Kord sattus Onegin Tatjana ruumide juurde, nägi Tatjanat veel korda tegematult ning nutvana, kiri käes. Onegin põlvitas Tatjana ette, kuid too rääkis, et armastab Oneginit, aga on abielus ja Onegin ei saanudki endale Tatjanat

Natuke mõnest tegelasest:

Filipjevna-njanja, vana

Olga-blondiin, rõõmsameelne(6/XIV), punapõskne, meeldib Lenskile, ilus, seltskondlik daam, Tatjana noorem õde; lk 59

Onegin=Jevgeni, 26a, arvab, et vabadus=rõõm

Tatjana= Tanja-kurb, armastas loodust, maamaja, lugemist, oli väga haritud ja suhteliselt ilus, kuid mitte väga seltskondlik. Ei tahtnud abielluda, kuna ootas Oneginit. Kui abiellus, pidi olema esinduslik, viisakas, intelligentne ja seda ta ka oli

Lühikokkuvõte:

Puškini “Jevgeni Onegin” räägib sellest, kuidas suure viivitamisega võib armastus eest lipsata. Onegin oli inimene, kelle elu seisnes ainult pidudel, ballidel, teatrites käimisest. Ta ei tahtnud abielluda, vaid olla vaba, sest arvas, et see oleks täielik õnn. Lõpuks ta mõistis, et õnn on just see, kui oled seotud ja sul on oma kaasa.

Kord kutsus Lenski, Onegini ja Tatjana sõber, Oneginit Tatjana poole ja Tatjana armus Oneginisse. Tatjana tegi Oneginile kirja, milles tunnistas, et armastab teda, kuid Onegin ainult salvas teda. Onegin kiusas Lenskit ja tantsis ühel peol Olgaga, Lenski tüdrukuga. See solvas Lenskit ja ta kutsus Onegini duellile, kus Onegin Lenski püssiga maha lasi-võitis duelli. Onegin oli masenduses ja lahkus, läks reisima. Vahepeal abiellusid nii Tatjana kui Olga. Reisilt tulles nägi Onegin Tatjanat ja tema külmust nähes kirjutas talle kirja, et kahetseb kunagist ära ütlemist ning soovib, et Tatjana talle andestaks. Tatjana teatab, et on abielus ning ei kavatse truudust murda. Onegin peab leppima sellega, et jääb kunagi tehtud vea tõttu(olla vaba = olla rõõmus) Tatjanast ilma. Sellega lõpebki kurva armastuse lugu Tatjanast ja Jevgeni Oneginist.

Onegin ja Tatjana (Puškin “Jevgeni Onegin”)

Armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Kunagi ei tasu milleski täiesti kindel olla. Siin maailmas on kord juba nii seatud, et miski ei ole igavene, kõik on muutuv ja pidevas liikumises. Südameasjad kui elu üks tähtsamaid osasid ning kirjanduses põhiliselt kajastatavaid teemasid omas keskset kohta ka romaanis “Jevgeni Onegin”.
Ühepoolne armastus oma õnnetu saatusega on arvatavasti igale inimesele vähemalt korra elus piina ja südamevalu tekitanud. On vähe sõnapaare, millest paari sajandi vältel ühtemoodi aru saadakse. Võib ju lõputult vaielda selle üle, et kes on süüdi. Niikuinii mõtlevad mehed ühtmoodi ja naised teisiti.

“Jevgeni Oneginis” on autori kujul eriline roll. Ajuti ilmub Puškin romaani kui tegelane: ta on Onegini sõber, nad jalutavad koos Neeva kaldal, arutavad maailmaasjade ja luule üle. Mu meelest see on tähtis faktor, või teravkeelne lugeja saab hakkama ehk väitega, et minagi siin kogu aja nii nagu Byron, kõrk poeet, skitseerin enese portreed- justkui ei suudaks luuletaja

poeemi kirjutada must kui omaenda isikust. Ja samas püüab autor noort meest kirjeldada kui tollase suurilma tüüpilist esindajat, rõhutab tema pinnapealsust, kiindumust seltskondlikesse lõbustustesse, ballidesse ja kergetesse armuseiklustesse. Alustades lugemisega, ei suuda keegi arvata selle armastusloo tegelikku kulgu ning lõppu. Kõik tuli ilmsiks romaani edenedes. Noore mehe ja vaesevõitu mõisapere vanema tütre vaheline armastuslugu on väga omane sellele ajastule- Peterburi restorani-, teatri- ja baarimiljöös tähelepanu keskpunktis olev Onegin ning maamõisa vaikelus elav Tatjana. Pealinnast saabuv tark skeptik, kes ei uskunud armastusse. Ilmselt oli tema usk tapetud pealinna seltskonna kahepalgelisusega, kasuahnuse ning raha kummardamisega. Lapsepõlvest saati ei olnud Onegin kokku puutunud siira armastusega, vaid päevast päeva näinud kalki ja varandusel baseeruvat inimsuhete keeriseid. Küllap oli ka tema südames peidus hellus, armastus, hoolivus, kuid ta ei saanud seda välja näidata just elu heaolu pärast. Ja saabudes maale oma järjekordset rahasüsti päranduse näol kätte saama, võttis vastu noort Oneginit vastupidiselt pealinna võltssuhetele siiras armastus. Kahjuks aga oli noore mehe hing juba nii mürgitatud selle võltsiga, et ta ei suutnud või ei tahtnudki tulla välja harjunud kestast. Kuid maal kehtisid teised reeglid ja kui Onegin püüdis seal edasi elada harjumuspäraste reeglite järgi, siis tabas teda esimene tagasilöök. Erinevalt pealinna kahepalgelisusele põrkas ta kokku hoolivuse ja tõelise autundega. Duellile kutsumised ei olnud enam pelgalt mehelikkuse tõestamiseks vaid tõelise au kaitsmiseks. Arenevad sündmused ajasid noore mehe segadusse ja ta ei suutnud enam talitseda oma pealispinnalisust ning põgenes möllavate tunnete eest reisile.

Naastes lootis leida eest Onegin taas selle õhkava ja teda imetleva Tatjana, kelle ühepoolse armastusega jälle oma eneseimetlust upitada. Tema õnnetuseks kohtas ta tema suhtes külma ning abielus naist. Ja siis algas võitlus selle nimel, et Tatjana jälle õhkaks kurval pilgul Onegini poole, aga sellest võitlusest kujunes välja sügav armastus, mis omakorda jäi vastuarmastuseta jõudes liiga hilisele arusaamisele armastuse tähtsusest.

Ja noor tütarlaps Tatjana, kes oli kasvanud üles värskes õhus, romaanide mõju all. Talle oli antud hea haridus, ta valdas prantsuse keelt paremini kui vene keelt. Kirja Oneginile kirjutas Tatjana ka prantsuse keeles, sest see keel oli nagu tol ajal aadliperedes kombeks, kultuurikeel, milles sai väljendada peenemaid tundeid ja mõtteid. Noore tüdruku armastust aga haavati seltskonnalõvi hoolimatu käitumisega. Kindlasti on leidnud paljud õrnema soo esindajatest lugejad end sarnases olukorras Tatjanaga, kui too oma “unelmate printsi” taga nuttis, metsiku hundina kuu poole ulgudes. Ning suureks õnnetuseks tõrjus ihaldatu kõik tunded kulmu kortsutamata tagasi. Jevgeni ei osanud siis aimatagi, kuidas ta tulevikus tehtut kahetsema hakkab. Oskuslikult hoidus noormees kokku puutumast ja läbi käimast Larinite perega. Mõtlematult ja lihtsameelselt oli Onegin arvanud, et suudab Tatjanas kõik tunded pelgalt ühe jutuajamisega maha suruda ning tüdruku endast võõrutada. Tegelikult muutis ta olukorra neiu jaoks hullemaks. Tatjana igatses nüüd veelgi enam, kuid igatsus oli seda valusam, et lootus oli kadunud. Viimsed ning nõrgimad lootusekiirekesed mattis Onegin lõplikult oma lahkumisega senisest kodupaigast Larinite läheduses. Tütarlaps pidi leppima vaid õhkkonnaga, mille noormees endast oma vaikivatesse eluruumidesse jätnud oli. Tatjana otsustas aga oma eluga siiski edasi minna, sest polnud ju kindel, kas Onegin üldse kunagi naaseb reisilt ja kuidas ta siis Tatjanasse suhtub.Saatus võib aga oma keerdkäikudes mängida vingerpussi – uluva hundi roll vahetus. Igatsevast ning haavatavast Tanjast sai pealtnäha õnnelik, kuid end maksmapanev ja kahe jalaga maa peal seisev mehenaine. Oneginist seevastu armastusel sabassörkija, kes kuidagi selleni ei küündinud.

Ajad muutuvad ning inimesed koos nendega. Kunagi ei või teada, mis meid ees ootab. Nii leidis ka peakangelane oma suureks imestuseks tolle imekauni naise vastu endas tundeid tärkamas. Sellesama, kelle ta kunagi kauges elukevades ära oli põlanud. Nüüd oli Jevgeni kord loota, igatseda ning unistada. Mehe üllatuseks jäi tunnetele vastus saamata. Olukorda enam väljakannatamata otsustas Onegin Tatjana juurde selgust saama minna. Romantiliste hingedega lugejad ootasid kindlasti, et paarike teineteist peale pikki aastaid leiab ning õnnelikult elupäevade lõpuni kokku jääb. Naine otsustas aga hoopis oma truuduse ja rajatud kodu najal seisma jääda. Jevgeni saatis ta hinges pesitsevast armastusest hoolimata minema.
Puðkin otsustas ettearvamatu lõpuga teosele punkti panna. Arvatavasti säilitas romaan nii parimal viisil oma tõepärasuse ja usutavuse. Äratas mingil määral lootust alal hoidma ka kõige lootusetumates olukordades, kuid jääda uskuma juhusesse, et miski praegusel hetkel kättesaamatu ja kauge aastakümnete pärast teoks saab, on siiski liialt utoopiline ning samuti ahistav ja piirav. Säärast mõtet võiks kaugeimas südamesopis vaikselt heietada vaid juhul, kui see elamist-olemist segama ei kipu.

Antiikmütoloogia

ANTIIKMÜTOLOOGIA sisukokkuvõtted

Edith Hamilton

1. pilet

TITAANID JA KAKSTEIST SUURT OLÜMPLAST:

Titaanid olid maa ja taeva lapsed. Titaane kutsutakse sageli vanemateks jumalateks. Titaanidest tuntuimail Kronosel (Saturnus) oli palju lapsi, teatuim Zeus (Jupiter), kes haaras isalt võimu. Tähtsamad titaanid: Okeanos – jõgi ümber maa, Tethys – O naine, Hyperion – päikese, kuu, koidu ja eha isa, Mnemosyne – mälu, Themis – õiglus, Iapetos + pojad Atlas (taevas õlgadel), Prometheus (inimsoo päästja). Olümpose väravad pilvedest, seda valvasid aastaajad, Olümpos rahu ja õndsuse paik, jum. elasid seal, sõid ambroosiat, jõid nektarit.

1. Zeus (Jupiter) ja Poseidon (Neptunus) ja Hades (Pluto) – vennad

2. Hestia (Vesta) – kolme esimese õde

3. Hera (Juno) – Z naine

4. Ares (Mars) – Z+H poeg

5. Athena (Minerva) ja Apollon (Apollo) ja Aphrodite (Venus) ja Hermes (Mercurius) ja Artemis (Diana) – Z lapsed

6. Hephaistos (Vulcanos) – H poeg

ZEUS - JUPITER

Ülemvalitseja, taeva isand, vihmajumal, pilvede koguja, piksenoolte käsutaja. Kõige võimsam. Naistemees, palju lapsi. Sümbolid: kotkas, tamm, Dodona tammikus oraakel.

HERA – JUNO

Z naine ja õde. Okeanos ja Thetys kasvatasid üles. Abielu/abielunaiste kaitsja. Armukade Z paljudele naistele. Tema tütar, Eileithyia, abistas sünnitajaid. Sümbolid: lehm, paabulind, lemmiklinn Argos

POSEIDON - NEPTUNUS

Merede valitseja, Z järgmine. Naine Amphitrite. Kinkis inimestele esimese hobuse. Sümbolid: kolmhark, hobune, (sõnn)

HADES - PLUTO

Allilma ja surnute valitseja, väärismetallide isand, surmajumal. (Pluton, Dis). Nägematuks tegev kiiver. Naine Persephone.

PALLAS ATHENA - MINERVA

Sündis Z peast täiskasvanuna. Üks neitsi-jumalannadest. Lahingu-sõjajumalanna, linna jumalanna, tsivilisatsioon, käsitöö, põlluharijate kaitsja, tarkusejumalanna. Taltsutas esimesena hobuse. Z lemmiklaps (egiid, piksenooled tema käes) Tempel Parthenon (neitsi=Parthenos) Tarkuse, arukuse, puhtuse kehastus. Sümbolid: Ateena, oliivipuu, öökull

PHOIBOS APOLLON - APOLLO

Sündis Delose saarel (Z + Leto). Valguse, muusika,poeetide, tõe, laskurite jumal. Delfis tema oraakel. Phoibos – särav, päike. Tervendaja – õpetas inimestele ravitsemist. Kastaleia – püha allikas, Kephissos – tema jõgi. Tappis Pythoni (madu) Sümbolid: loorberipuu, delfiin, ronk

ARTEMIS - DIANA

Apolloni kaksikõde. Üks neitsi-jumalannadest. Kütt, metsloomade kaitsja. Kuu – Phoibe, Selene. Identifitseeritakse Hekatega. (Selene taevas, Artemis maal, Hekate allilmas ja pimedas). Sümbolid: küpress, põder

APHRODITE - VENUS

Armastuse- ilujumalanna. A=vahust tärganu (merevahust sündis). Kytheria, Kypris – hüüdnimed sünnikoha pärast. Hephaistose abikaasa, poeg Cupido. Sümbolid: mirt, tuvi (varblane, luik)

HERMES - MERCURIUS

Z + Maia (Atlase tütar). Tiivulised sandaalid, tiivad kübaral, heeroldisaual. Z käskjälg. Kõige nutikam, kavalaim jumalaist, varas. Kaubandus-, turujumal, kaupmeeste kaitsja. Surnute pidulik teejuht. Sümbolid: lüüra, (kilpkonn)

ARES - MARS

Sõjajumal, Z ja H põlgasid teda. Tapahimuline. Kaaskond: Eris (A õde)(tüli), Taplus(poeg), Enyo (sõjajumalanna) + Hirm, Paanika, Õudus. Roomlastele A meeldis, kreeklastele eriti mitte. Sümbolid: raisakull, koer. Ei ole kindlapiirile isiksus, nagu on Hera või Apollon. Eelistatud linn puudub.

HEPHAISTOS - VULCANUS

Tulejumal, inetu lonkur. Sepp, relvameister. Rahuarmastav jumal. Kaitses käsitööd ja kunsti. 1 müüt: H viskas lapse Olümposelt alla, kui nägi, et laps on lonkur (Ilias) 2 müüt: Zeus viskas Heph. alla kui viimane Herat kaitses. (Miltoni värsid). Arvati, et Heph. sepatööd põhjustavad vulkaanipurskeid. Iliases on Heph naine üks graatsia, Odüsseias Aphrodite. Oli tähtis jumal linna elus, sepatöö patroon. Kui oli laste vastuvõtmise tseremoonia linnakodanike hulka, siis oli Heph jumal.

HESTIA - VESTA

Üks kolmest neitsi-jumalannadest. Kodukoldejumalanna, kodu sümbol. Eine algas ja lõppes ohvrianniga talle. Avalik kolle igas linnas. (6 Vesta neitsit Roomas) Vesta ei etenda müütides mingit osa.

2. pilet

ALLMAAILM

Hades ja tema naine Persephone valitsejad. Ilias: Allilm on maa salapaikades, Odüsseia: tee sinna üle maa serva teisel pool Okeanost. Allilma osad Tartaros ja Erebos. Tartaros: kõige sügavam osa, Maa poegade vangla; Erebos: paik, kuhu saabuvad surnud peale hingeheitmist. Homeros: hämar, varjuline paik, sarnaneb unenäole. Hilisemad poeedid: surnute riik, kus halbu karistatakse ja head saavad hüvitust. Vergilius (Rooma poeet) kirjeldab allilma - Charon (paadimees) viib hinged üle jõe, kus asub allilma värav. Hingedel peab olema hammaste vahel teeraha ja keha peab olema korralikult maetud, siis saab üle vee. Väravas on Kerberos (kolm pea, draakonisabaga koer), laseb sisse aga välja mitte. Pärast Kerberost 3 kohtunikku. Head saadetakse Elysioni väljadele, halvad igavesse piina. Allilma maast lahutavad 5 jõge: Acheron (hädade jõgi), Kokytos (hädakisa jõgi), Phlegethon (tulejõgi), Styx (jumalate murdumatu tõotuse jõgi), Lethe (unustusejõgi). Ümber Hadese palee on külmad, lagedad, tühjad alad, aasad närbumatute lilledega.

Fuuriad=erinnüsed (Tisiphone, Megaisa, Alekto) karistavad allilmas kurjategijaid (Vergilius) Kreeka poeetidele erinnüsed patuste nuhtlejaid maa peal. E’d olid halastamatud, õiglased.

Uni (Hypnos) + Surm (tema vend; Thanatos) ka allilmas. On 2 unenägude väravat: üks sarvest (tõsielulised unenäod), teine elevandiluust (võltsid, moonutatud unenäod)

3.pilet

KAKS SUURT MAAJUMALAT

Inimsoo parimad sõbrad Demeter ja Dionysos. Dionysose pidu samuti lõikuse ajal (viinamarjad). Mõlemad kannatavad jumalad, sest muretsesid oma andide (vili, viinamari) talveajal.

DEMETER (CERES) - Kronose & Rhea tütar, viljajumalanna. Demeter vanem, naised mõistsid teda paremini (nemad külvasid, lõikasid vilja). Põld ja rehealune Dem templid. Tema tähtsaim pidustus viljalõikuse ajal(septembris, iga 5 aasta tagant, 9 päeva). Pühad päevad, peeti rongkäike, ohvriannid, üldine lõbusus, tööd ei tehtud. Eleusises suur tempel, kus Dem austamistseremoonia = Eleusise müsteerium.

Homerose hümnist müüt: Dem tütar Persephone (kevade-ja suveneiu) röövis Hades, et too saaks allilma kuningannaks. H varastas P kui too lilli korjas. Demeter läks tütart otsima, kuini lõpuks jõudis Päikese juurde, kes rääkis emale kõik. Dem oli murtud, asus elama maa peale. Rändas Eleusisesse, kaevu äärde, kus 4 õde teda aitasid ja oma koju viisid. Õdede ema, Metaneira lubas Dem oma noorimat poega (Demophooni) hoidma. Dem võidis last ambroosiaga ja pani öösel ahju, et anda talle surematu noorus. Ükskord nägi ema seda pealt ja Dem sai pahaseks ning ilmutas end jumalannana. Ta käskis naistel ehitada suur tempel, et taas võita Dem soosing. Nii tehtigi. Sama aasta oli inimestele julm ja raske, sest Dem oli kurb, üksik. Ükski vili ei tärganud, inimsugu näljas. Lõpuks saatis Zeus Hermese allilma Persephone järele. Hades pidi sõna kuulama, andis P’le granaatõuna seemet süüa, et too tagasi tuleks. Kui P oli maa peal, siis saadeti Dem järele Rhea. Ema/tütar kohtusid, aga iga aasta pidi P minema 4kuuks allilma tagasi. Ja tuli kevad, vili hakkas kasvama jne…Kui P läheb tagasi allilma, tuleb sügis ja talv.

DIONYSOS (BAKCHOS) – D sündis Teebas, Zeus+Semele (Teeba printsess) poeg. Ainuke jumal kelle mõlemad vanemad ei olnud surematud. Z oli Semelesse armunud, tõotas Styxi nimel täita kõik, mida Semele tahab. Semele tahtis Zeusi näha taeva kuningana ja piksenoole käsutajana. (selle nõude pani Semele hinge Hera, kes oli Semele peale armukade) Z teadis, et see tapab iga sureliku. Nii juhtuski, et Semele suri aga enne seda võttis Z emaihust lapse ja pani oma puusa hoiule. Sündimise aegu viis Hermes lapse Nysa (ilusaim org) nümfide juurde. D on veinijumal, ta rändas suureks saades paljudes võõrastes maades. Igal pool õpetas ta veinikultuuri. D sattus laevale, kus taheti ta pantvangiks võtta, ainult tüürimees sai aru, et ta on jumal. Teised muudeti delfiinideks, talle anti armu. Kuningas Lykurgosega oli jama, kes ei austanud eriti jumalaid. Armus Ariadnesse, kes suri. D päästis oma ema Semele allmaailmast. Kuningas Pentheusele ei meeldinud D pidustused ning ta vangistas D, D pääses vangist, aga Pentheus ei uskunud siiski. P läks taga ajama jumala ümmardajaid sinna, kus olid ka bakhandid. Seal oli ka P ema ja õed. D tegi naised hulluks ja nad tapsid P. Pärast tapatööd mõistsid nad alles, mis olid teinud. P ema oli agoonias. D on kahepalgeline jumal: kohati rõõmujumal, teisalt südametu, metsik, brutaalne, sest nii on ka veiniga (alkoholiga). D pidustustel toimuvad riitused olid kõikidele teada, pidustused toimusid kevadel, kestis 5 päeva. Rahu ja rõõmu päevad – kedagi ei pandud vangi, vange vabastati, et nad saaksid ka rõõmu tunda. Pidustuste paigaks teater, tseremoonia etendus. Kr suurimad luuleteosed Dionysosele. Ta oli traagiline jumal, seega tehti tragöödiaid. D suri külmade tuleku aegu, kuna ta oli viinapuu, mida kärbiti ja kobarad ära võeti. Nagu Persephonegi ärkas ta igal kevadel ellu.(tema ülestõusu pühitsemine=D pidustused)D kummardajad uskusid, et D suremine ja ülestõus näitab, et hinge elab igavesti pärast ihu surma edasi – see on osa Eleusise müsteeriumidest.

4.pilet

MAAILMA JA INIMSOO LOOMINE

Kõigepealt oli Kaos, vormitu segadus, mida kattis pimedus. Siis sündis 2 last: Öö (Nyx) & Erebos (=äraarvamatu sügavus, kus pesitses surm). Pimedusest ja surmast sündis Armastus. Temast aga Valgus aka Päev. Siis tuli Maa (Gaia) ja temast Taevas (Uranos). Nende lapsed olid monstrumid, tohutu jõuga. 3 esimest: 100 kätt & 50 pead. 3 järgmist – kükloobid. Viimased koletised – titaanid, mõned neist inimestele heatahtlikud. Taevas vihkas esimesi 3 poega ja pani need vangi maa alla salajasse kohta. Maa oli pahane ja palus teistelt lastelt abi. Titaan Kronos (Aeg) varitses isa ja vigastas teda. Neljandad koletised, gigandid, sündisid Uranose verest ja sealt tulid ka fuuriad aka erinnüsed (neil olid maod juuste asemel & verest tilkuvad silmad. Nii kaua kui eksisteerib patt, ei saa neid maa pealt ära ajada). Kronos (roomlastele Saturnus) oli oma õe ja abikaasa Rheaga (Ops) universumi isand. Kronos teadis, et üks tema poegadest saab tema hukuks ning sõi oma vastsündinud lapsed, kelle Rhea talle sünnitas, ära. Rheal õnnestus Zeus päästa, pannes lapse asemel kivi. Rhea toimetas Zeusi Kreeta saarele, kus too üles kasvas. Zeus sundis Kronose hiljem oma vennad välja oksendama (elusad lapsed olid), kivi pandi aga Delfisse. Järgnes Zeusi ja Kronose vaheline sõda. Kronose abilised oli titaanid ja Zeusi toetasid tema 5 venda ja õde (Hera vist). Titaanid said lüüa, sest Z vabastas 100-käelised koletised ja Prometheus (ühe titaani tark poeg) asus Z poolele. Titaanid pandi Tartarosse kinni, Prometheuse vend Atlas pandi maailma oma turjal kandma. Kõige lõpuks sünnitas Maa oma hirmsaima lapse Typhoni (100 peaga tuldpurskav koletis). Zeus lõi aga tolle oma välgunoolte ja kõuega maha ning mattis Etna alla. Ühel korral püüdsid gigandid Z troonilt tõugata, aga siis olid jumalad juba palju tugevamad ja neil oli ka Herakles abiks. Gigandid saadeti Tartarosse.

Inimolendeid veel maal polnud, kuid koletised olid ära aetud ning maailm oli inimsoo jaoks valmis. Maa arvati olevat ümmargune ketas, mille jagas pooleks Meri (Vahemeri ja Must Meri). Ümber maa voolab Okeanos. Selle kaugeimal kaldal elasid kimmerlased, õnnetud inimesed. Põhjas elasid hüperboorlased õndsal maal. Seal läheduses elasid muusad. Lõunas oli etiooplaste maa, kellega said jumalad ülihästi läbi. Okeanose kaldal asus ka õndsate surnute eluase.

1. müüt ütleb, et jumalad läksid Prometheuse (ettemõtlemine) ja tema venna Epimetheuse (tagantjärele mõtlemine) juurde. Enne inimeste loomist oli Epim jaganud loomadele kõik paremad omadused ära, nii et inimestele midagi ei jäänud. Siis võttis Promet loomise ülesande enda peale, ja tema andis inimestele uhkema kuju, pani nad püsti käima, tegi inimsoo jumalate sarnaseks; andis neile tule.

2. müüt: jumalad lõid ise inimese. Esmalt kuldne tõug (surelikud, kuid muretud ja vaevadest priid) Viljapõllud kasvasid harimata jne. Inimesed olid rikkad ja jumalad armastasid neid. Kui kuldne inimene suri, jäi temast järgi heategev hing, inimsoo ihukaitsja. Siis tuli hõbedane inimsugu, nad olid alguses halvad. Vähe arukust ja tegid üksteisel liiga. Ka nemad surid välja, aga hinged alles ei jäänud. Pronksinimesed olid tugevad, sõja ja vägivalla pooldajad, seega hävitasid oma tõu ise. Neile järgnes jumalasarnaste kangelaste tõug, kes pidasid kuulsusrikkaid sõdu jne. Asusid elama õndsate saarele, kuhu jäid igaveseks elama. Viies tõud ehk raudinimesed, elavad siiamaani. Nad elavad kurjal ajal, ja nende loomuses on palju kurjust, ei saa rahu murest ja vaevast. Põlvkondade viisi minnakse järjest kurjemaks. Lõpuks tuleb aeg, mil nad metsistuvad, ja kaob hea tahte austamine. Siis hävitab Z ka nemad.

Pikka aega elasid maal ainult mehed. Z lõi naised siis, kui vihastas Promet peale. (tuli ja jumalate petmine, nii et jum ohverdatakse kondid & rasv, inimestele jääb liha) Seejärel valmistas Z Pandora – imeilusa neiu, kellest põlvnevad kõik naised 1. lugu ta on meestele nuhtluseks ja püüab kurja teha ja nii kogu naistesugu. 2.lugu Pandorast: talle kingiti jumalate poolt laegas, kus peitus palju halba. P anti Epimetheusele naiseks ja too keelas laegast avada. Aga Pandora oli uudishimulik ja avas laeka, nii saidki õnnetused ja nuhtlused maailma, nende hulgas ainuke hea asi Lootus (Elpis).

3.lugu maailma loomisest:

Z otsustas inimesed hävitada, kuna nood olid üle käte läinud. Ta saatis maale veeuputuse. Ainut Parnassose mäetipp jäi kuivaks. Pärast 9 päevast lakkamatut sadu jõudis mäetippu suur puukirst, kus olid Deukalion (Prom poeg) ja Pyrrha (Epimetheuse+Pandora tütar) Prom oli osanud kaitsta oma peret. Z ei pannud nende pääsemit pahaks, sest need 2 olid vagad ja austasid jumalaid. Siis lasi Z vee alaneda ning Deu ja Pyr olid ainukesed inimolendid maal. Nad tänasid jumalaid pääsemise üle ühes templis ning kuulsid häält, mis käskis oma ema luud selja taha loopida. Deukalion mõistis, et ema luudeks on kivid. Nii tehtigi ja kividest said inimesed. Kivi-inimestest sai tugeva tõug, nad päästsid maailma uputusejärgsest laastatusest.

Vahelugu:

PROMETHEUSE LUGU:

Peale jumalate petmist lasi Z Prom Kaukasuse mägedesse kalju külge aheldada ja seal käis kotkas tema maksa nokkimas. P pidi sinna nii kauaks jääma kuniks ta avaldab Z saladuse, milleks oli Z tulevase poja ema nimi. See poeg pidi Z võimult kukutama. Prom aga ei teinud seda.

5.pilet

PROMETHEUS JA IO
Prom vangis olles tuli tema juurde valge lehma kujul Io, kes oli Hera armukadedus ohver. Z muutis Io valgeks lehmaks kui Hera Z ja Iot märkas. Hera palvel andis Z lehma talle ning Hera andis lehma Argosele (100 silmaga tegelane) valvata. Z, nähes Io häda, saatis Argose juurde Hermese, kes uinutas A magama. Io pääses vabadusse, et Hera saatis talle kannule parmu, nii et Io jooksis läbi maailma, kuni jõudis Prom. Prom rääkis talle, et Io peab jõudma Niiluse kaldale, kus Z vabastab ta piinadest. Io sünnitab Z poja Epaphose, kelle soost sünnib kord Herakles, kes Prom kalju küljest vabastab. Io nimest tuleb Joonia meri, millest too pidi läbi minema, et Niiluseni jõuda.

6. pilet

EUROPE

Europe oli Siidoni kuninga tütar, kellesse Z armus. Z märkas E’d hommikul, mil naine oli unes näinud kahte kontinenti tema sünnitamise ja omanikuõiguse pärast vaidlemas. (Aasia ja üks nimeti manner). E korjas kaaskonnaga lilli, kui Aphrodite lasi oma pojal Erosel (Cupido, Amor) lasta nool Z südamesse. Z armus ja muutis end sõnniks. E ja tema kaaskond kogunes ilusat sõnni imetlema. Sõnn võttis aga Europe ja viis ära. Nad sõitsid Kreeta saarele. Sõidu käigus tabas Europe ära, et tegemist on jumalaga. Europe pidi saarel Z sünnitama poegi, kellest kuulsad on Minas ja Rhadamanthys, kes mõistavad Hadese riigis hingede üle kohut. Europe järgi on tulnud maailmajao nimi Euroopa (well, like dohh:P)

7.pilet

KÜKLOOP POLÜPHEMOS

Polyphemos oli kükloop, kes elas üksinda saarel ning karjatas lambaid. Odysseus (Ulysses) oli teel koju pärast Trooja hävitamist ja nad randusid Poly saarel. Nad läksid veiniga kükloobi koopasse ja kui too tuli, vihastas O ta välja ning meresõitjad sattusid vangi. Ta tappis kaks meest ning sõi ära. Öösel, kui kükloop magas, mõtles O kuidas pääseda. Ka järgmise päeva, mil kükloop oli lambaid karjatamas, mõtles ta. Lõpuks jootsid mehed kükloobi täis, torkasid varem valmistatud palgiga tal silmad peast. Koopast põgenesid mehed nii, et sidusid end lammaste kõhu alla kinni. Pime Poly kobas lambaid vaid selja pealt. Nii pääsesidki O ja company kükloobi käest.

Möödus sajandeid ning Poly, ikka inetu ja pime, muutus heaks. Poly armus merenümf Galateiasse. Poly oli mingil moel silma tagasi saanud ja elas Sitsiilias. Galateia aga ei tahtnud kükloopi, naine narris ja pilkas vaest olevust. Galateia armus Akisesse, kelle Poly armukadedusest tappis.

8.pilet

PYRAMUS JA THISBE

P ja T elasid Babülonis, majades, mis olid tihedalt koos, nii et ainult üks sein oli ühine. Ühel pool elas P ja teisal T. Nad oli armunud, kuigi vanemad keelasid seda. Nendevahelises müüris oli pragu, mille kaudu nad armastust avaldasid. Ükskord otsustasid nad, et kohtuvad Ninuse haual, kõrge mooruspuu all.

Thisbe hiilis välja ja tõttas ööpimeduses hauale. Pyramust oodates märkas ta emalõvi, kes just oli ohvri murdnud. Kartuses Thisbe põgenes ja kaotas oma loori. Lõvi rebis loori katki. Mõne hetke pärast tuli Pyramus ja nähes purustatud, verist loori ning lõvi käpajälgi, arvas ta, et kallim on surnud. Nii torkas ta end surnuks.. veri purskus valgetele mooruspuu marjadele.

T tuli aga tagasi ning nähes P laipa, suudles armsamat veelkord ning tappis ka enda. Nii ongi mooruspuu marjad punased. Shakespeare’I Romeo ja Julia arhetüüp!

9.pilet

ORPHEUS JA EURYDIKE

Orpheus oli surelike suurim muusik, tema ema oli muusa ja isa Traakia ülik. Emalt sai ta muusikaanni ja Traakia, kus ta üles kasvas, edendas seda. Mitte keegi ei suutnud tema muusikale vastu panna. O seilas koos Iasoniga “Argol”. O päästis mehed sireenide käest, leevendas tülisid jne. O abiellus Eurydikega, kuid pärastpulmi salvas E’d madu ning naine suri. O otsustas E allilmast tagasi tuua. Oma lüürat mängides unustas Kerberos oma ülesande, erinnüstel olid pisarad silmis, Hades ja Persephone heldisid ja andsid E O’le tagasi, kuid O ei tohtinud tagasiteel maa peale kordagi tagasi vaadata, muidu läheb E tagasi allilma. Kui O oli maale tagasi jõudnud keera ta kohe ringi, ent E polnud veel välja jõudnud ja nii ei saanudki O oma armsamat tagasi. Meeleheitel O püüdis tagasi tormata, kuid jumalad ei lasknud. O hülgas inimesed ja rändas Traakias, mängides ainult oma lüürat. Oma lõpu leidis O kohtudes menaadidega. Nood tapsid muusiku, rebisid tükkideks ning viskasid jõkke. O pea leidsid muusad ning matsid maha. Muud kehaosad koguti kokku ja maeti Olümpose mäe jalamile, kus ööbikud siiamaani kõige ilusamini laulavad.

10.pilet

PYGMALION JA GALATEA

Pyg oli Küprose noor kujur, kes vihkas naisi ning ei tahtnud abielluda. Kuid tema suurim taies oli naise kuju, mida kujutas täiuslikkuse kehastusena. Pyg armus oma kujusse ära ning hoolitses kuju eest. Kuna aga tegu oli kujuga loobus Pyg lõpuks kujutlemast. Selline kiindumus äratas Venuse huvi ning otsustas Pyg aidata. Venuse pidustuste aegu läks Pyg Venuselt paluma, et too laseks mehel leida oma kujule sarnanev naine. Venus lasi altaril leegi sütitada, et näidata, et tema soov on kuulda võetud Kui rõõmus Pyg koju jõudis suudles mees kuju ning kuju ärkas ellu. Pygmalion nimetas naise Galateaks ning nende poja Paphuse järgi sai nime Venuse lemmiklinn.

11.pilet

KULDVILLAKU OTSIMINE

Üks Kr kuningas, Athamas oli tüdinenud oma naisest ning abiellus printsess Inoga. Tema esimene naine, Nephele, jäi 2 lapsega maha. Nephele kartis, et Ino tapab tema poja Phrixose, et Ino poeg saaks pärijaks. Ino hävitas kogu seemnevilja ja sel aastal ei saadud saaki. Ino veenis oraakli juurde saadetud käskjalga ütlema, et oraakel lubanud vilja kasvu siis, kui noor prints hukatakse. Inimesed käisid kuningale peale. Nii saigi, kuid kui ohver oli altarile pandud, tormas sinna jäär, kelle villak oli kullast. Jäär haaras poisi ja tema õe ning tormas minema. Jäär oli saadetud Hermese poolt, keda palus laste ema. Kui jäär Euroopat Aasiast lahutavast väinast üle läks, kukkus tüdruk Helle merre. Poiss jõudis Musta mere äärde (siis nimeks Külalislahkuseta meri) Metsik rahvas, kes seal elas, võttis Phrixose vastu ning too sai endale naiseks kuningas Aietes tütre. Phrixos kinkis jäära kuningale.

Phrixose lell, kes oli õigusjärgne Kr kuningas, pidi vennapoeg Peliasele riigi anastama. Kuninga noor poeg Iason oli aga mujal suureks kasvanud ja läks siis oma aujärge tagasi nõudma. Peliasele oli oraakel ennustanud, et ta sureb sugulase käe läbi ja et ta peab kartma neid, kel 1 sandaal jalas. Ühel päeval ilmuski selline, ent muidu uhke ja kuninglik, linna. Keegi ei teadnud, kes too on, ent mees nõudis kuningatrooni endale. Pelias lubas trooni siis anda, kui mees toob tagasi kuldvillaku. Meheks oli Iason ning loomulikult läks ta villakut otsima. Kr noormehed tahtsid temaga kaasa tulla.(Herakles, Orpheus, Kastor, Polydeukes, Achielluse isa Peleus..) Laev, millega seilati oli ‘Argo’

Esimene peatus: Lemnose saar. Seal elasid ainult naised, kes võtsid argonaudid lahkelt vastu ning kinkisid neile varustust. Pärast Lemnoselt lahkumist jättis Herakles sõbrad maha, sest oli kaotanud oma sõbra ja relvakandja Hylase, kuna too oli uppunud.

2.seiklus: Harpüiad. Randumispaigas oli seiklejatel ees vana tudike Phineus, keda piinasid harpüiad (lendavad olevused, kõverate nokkade/küünistega, nende hais tegi kõik haigeks) Rauk teatas, et teda saavad kaitsta ainult 2 suurt argonauti: Borease (Põhjatuul) pojad. Vennad said harpüiadega peaaegu lõpule, kui taevast tuli jumalate käskjalg Iris, kes tõotas Styxi nimel, et Phineust ei tule enam harpüiad piinama, ent neid olevusi ei või ka tappa, sest nad on Zeusi ‘koerad’. Phineus, kes oli ennustaja rääkis nendega juhtuvast. (sõitjad satuvad merel paika, kus on põrkavad kaljud ning kui tuvi nende vahelt läbi pääseb, võivad nad oma retke jätkata, aga kui tuvi kaljude vahel surma saab, peavad nad tagasi pöörduma)

Järgmisel päeval õnnestus tuvil kaljude vahelt pääseda, ainult sabasuled jäid kaljude vahele. Laev sõudis kiiresti kaljude vahelt läbi, jätte asinult ahtriornamendi kaljude vahele. Sellest ajast peale ei ole kaljud enam liikunud. Läheduses oli amatsoonide maa (nümf Harmonia ja Arese tütred) Kuid argonaudid ei peatunud seal. Samuti möödusid nad Prometheusest ning kotkast, kes teda õgima läks. Õhtuks jõudsid nad Kolchisesse, kuldvillaku maale. Hera, kes kartis seiklejate julgeoleku pärast ning palus Aphroditelt abi. Aphrodite saatis oma poja Erose Kolchise kuninga tütre(Medeia, tal olid maagilised võimed) juurde ning pani ta armuma Iasonisse. Meresõitjad lähenesid kaitstult kuningalossi juurde ning kunn kutsus nad lahkelt sisse. Medeia armus Erose noole tõttu silmapilkselt Iasonisse. Kunn tahtis teada, miks nad tulid ja kui teada sai, oli vihane. Ta tahtis külalised tappa. Kuningas (Aietes) ütles, et neil tuleb läbida katsed, et nende vaprust proovile panna. Katse: künda põldu kahe pronksist hingeõhu ja kinniseotud jalgadega härgadega. Künnivagudesse külvata lohe hambad, millest pidi kohe tärkama relvastuses mehed. Mehed tuli kohe maha lüüa. Aietes oli ise sellise katse läbi teinud. Iason küll kahtles, aga nõustus seda tegema. Medeia aga kartis Iasoni pärast ning ta veenis Iasonit, et too laseks naisel ülesanne ära teha. Kui I keeldus. Samas ilmus nende juurde kuninga pojapoeg, kes rääkis M’I võluvõimetest. Medeia tahtsi end vahepeal tappa, kuna oli võõrasse armunud ning tahtis isale vastu astuda. Kuid siis andis ta salvi, mis oli tehtud Prometheuse verest tärganud taimest, ja mis andis inimesele, kes sellega end määris puutumatuse, noormehele, kes I’le Medeiast rääkinud oli ning palus mehele I enda juurde kutsuda. M rääkis I’le salvist ning palus, et I mäletaks Medeiat. I läks laevale ja proovis salvi. Künd õnnestus ja sõjameeste sekka heidetud kivi pani tärganud mehed omavahel kaklema. Iason sai hakkama. Aietes ei tahtnud kuldvillakut ikkagi ära anda. Medeia aga palus argonaute et nood ta kaasa võtaksid ning sõnas, et mehed peavad villaku ruttu kätte saama ning siis lahkuma, muidu nad surevad. Medeia kaasas, sõitsid nad villaku peidukohta, mida valvas lohe. Villaks rippus püha salu puuoksal. M uinutas lohe lauluga magama, I haaras villaku oksalt ning kõik kiirustasid merele.

Aietes oli aga asjast teada saanud ning saatis poeg Apsyrtose põgenikke jälitama. Medeia & Iason tapsid Apsytrose. Teine stoori: Apsytros tuli Argole Medeiaga ja siis tappis M ise venna, ihuliikmed vette visanud ning kuningas, korjates veest poja kehatükke oli lasknud Argo minema.

Tagasiteel sattus laev Skylla kalju ja Charybdise keerise juures. Hera oli aga saatnud sinna nümfide, kes laeva ohtlikust kohast kõrvale juhtisid. Järgmine oht oli Kreetal, kus tänu Medeiale nad hiiglane Talose käest pääsesid.

Kreekasse jõudes läksid I ja M Peliase juurde villakut viima. Vahepeal oli Pelias Iasoni isa enesetapule ning I ema oli murest surnud. I maksis kätte: M abiga tapeti Pelias. Teine stoori: M äratab I isa ellu ning annab I’le & isale igavese nooruse.

Lõpuks hülgas I Medeia: Neile sündis 2 poega, kuid I abiellus Korintose kuninga tütrega. Medeia oli šokis, ja I teatas, et M ei olnud päästnud teda, vaid Aphrodite. Medeia tahtsi tappa I uut pruuti, määris kauni rüü kokku mürgiga ja saatis I mõrsjale. Nii kui pruut selle selga pani, läks tema ihu põlema ning naine suri. M tappis ka oma 2 peoga ning M ise lendas ära.

12. pilet

DAIDALOS

Daidalos oli arhitekt, kes rajas Kreetale Minotauruse labürindi ning õpetas Adrianele, kuidas Theseus sealt välja pääseb. Selle pärast lasi kuningas Minos Daidalose ja tema poja Ikarose labürinti kinni panna. Leiutaja valmistas aga kaks paari tiibu. Isa ja poeg kinnitasid need käte külge ja tõusid lendu. Ikarost oli hoiatatud, et ta ei lendaks liiga kõrgele, muidu sulatab päike vaha, mis tiibu koos hoiab. Ent Ikaros lendas siiski… ning kukkus merre. Isa lendas Sitsiiliasse, kus ta lahkelt vastu võeti. Minos, kuuldes põgenemisest, otsustas mehe üles leida. Ta laskis kuulutada, et annab suure tasu sellele, kes suudab niidi keeruka spiraaliga merekarbist läbi ajada. Daidalos puuris karbi kinnisesse otsa väikese augu, kinnitas niidi sipelga külge, pani sipelga karpi ning sulges selle. Kui sipelgas teisel poole välja jõudis, oli niit läbi karbi jooksnud. Minos teadis, et ainult D suudab sellega hakkama saada ja tuli Sitsiiliasse teda kinni võtma, kuid Sitsiilia kuningas hakkas vastu ning Minos sai surma.

13.pilet

PHAETON

Ühel päeval tuli Päikese juurde noormees, kelle ema oli surelik, ent kes reada tahtis, kas Päike on tema isa või ei. Päike oli tema isa ja Klymene ema. Päike kinnitas, et on tema isa ning vandus Styxi tunnistajaks kutsudes poja ühe soovi täita. Phaeton tahtis ühe päeva jooksul juhtida Päikese kaarikut üle taeva. Päike teadis, et see on ohtlik, sest hobused on perud, kaarikut raske juhtida, taevas peab mööduma paljudest ohtlikest olevustest (Lõvi, Sõnn, Skorpion) ning laskumine on julm, sest see on nii järsk, et on oht merre langeda. Kuid ta oli tõotuse andnud ning isa jutt ei veennud poega ümber. Juba oligi aeg minna ning Phaeton läks. Hobused tundsid, et neid juhib vale käsi ning hakkasid perutama, neid hirmutasid ka Skorpion ning Vähk ja teised taevased tähtkujud. Phaeton pillas suurest hirmust ohjad ning kaarik sütitas maailma põlema. Mäed, jõed, metsad – kõik põlesid. Phaeton soovis vaid oma piinade lõppu. Emake Maa karjed kostusid Olümposele, kus jumalad kiirelt asja korrastama hakkasid. Z karistas piksenoolega Phaetonit ning P kukkus surnult Eriadnose jõkke. Najaadid matsid Phaetoni maha ning tema õed, heliaadid, Päikese (Heliose) tütred, tulid hauale venda taga nutma.. nad muutusid paplipuudeks.

14.pilet

THESEUS

Theseus oli ateenlaste suur kangelane, tema isa oli Ateena kuningas Aigeus. Aigeus läks enne lapse sündi Ateenasse, kuid jättis ühte koopasse mõõga ning paar jalatseid, et poiss saaks sealt need kätte ning et isa ta ära tunneks. Kui poiss oli juba suureks kasvanud, võttis ta koopast asjad ning siirdus isa otsima. Kuigi merd mööda oli lihtsam tee, valis T raskema retke, sest ta tahtis suur kangelane olla nagu Herakles, kes oli tema nõbu. Teekond oli pikk ja raske, ent T tappis kõik röövlid. Ateenasse jõudes oli T juba suur kangelane, kuna oli hävitanud kurjategijad. Kuningas, kes ei aimanud, et T tema poeg on, kutsus ta peole. Aigeus oli T peale tegelikult kade ning tahtsi teda ära mürgitada. (tegelikult soovis seda Medeia, kes oli teada saanud, kes kangelane on) Samas kui Medeia ulatas T’le mürgikarika, tõmbas T mõõga välja ning isa tundis poja ära. Medeia pääses terve nahaga.

A kuulutas üle maa, et T on tema poeg ning pärija.

Enne T Ateenasse jõudmist oli Kreeta valitseja Minos kaotanud oma ainukese poja siis kui too külastas Ateenat (Aigeus oli saatnud külalise ohtlikule jahiretkele, kus minose poeg surma sai) Minos lubas Ateena maatasa teha kui linna elanikud igal 9. aastal 7 neidu ja 7 poissi ei anna, need inimesed viidi Minotaurusele söögiks, (Minotaurus oli poolhärg, poolmees. Poseidon oli koletise Minosele andnud)

Theseuse Ateenasse jõudmise ajaks, oli kätte jõudnud 9. aasta ning T soovis ise olla üks ohvritest, sest T kavatses Minotauruse tappa. Isale lubas T, et õnnestumise korral heiskab ta laeval valge, mitte musta purje. Kui ohvrid olid Kreetale jõudnud, armus Minose tütar Ariadne Theseusse ning soovist päästa noormees, küsis Ariadne Daidaloselt, kuidas labürindist pääseda. D ütles, et enda külge tuleb panna lõngakera ning seda moodi hiljem välja tulla. Ariadne edastas T’le saladuse ning labürindis tappis ta Minotauruse, pekstes koletise rusikatega surnuks. Väljudes labürindist, võttis T kaasa Ariadne ning kiirustasid koduteele. Vahepeal peatuti Naxose saarel, kuhu 1. lugu: T Ariadne magades minema purjetas ning Dionysos neiu leides teda lohutas 2.lugu: Ariadne olnud merehaige ning T minnes laeva korrastama, jätnud neiu kaldale kuid tormituul kandis laeva minema. Tagasid jõudes leidis T Ariadne surnuna.

Pärast Naxost unustas T aga valge purje heiskamata ning isa, märgates musta purje, hüppas kaljult merre ning sai suma. (meri sai nimeks Egeus (Aigeus)). Nii sai T’st Ateena targim ja omakasupüüdmatuim kuningas. Ta organiseeris vabariigi, enesele jättis väepealiku (strateegi) ameti. T. oli lahke: võttis enda juurde ärapõlatud Oidipuse, oli tema surivoodil, Heraklese hulluses seisis tema kõrval ning ei põlanud teda ära jne. Ta käis amatsoonide maal ja tõi sealt endale naise (Antiope või Hippolyte), kes sünnitas talle poja Hippolytose. Tema eluajal ei tunginud ükski vaenlane (peale amatsoonide rünnakut, mis tagasi löödi) Atikasse.

Sõber Peirithoosega, kes soovis peale oma esimese naise surma uut naist, maailma kaitstumat naist, Persephone’it,, käis T allilmas. Ise kuulutas ta, et röövib Helena (tulevase Trooja sõja põhjustaja), kes siis oli alles laps. T lapserööv õnnestus, kuid H vennad Kastor ja Polydeukes said õe tagasi. Sel ajal olid T juba Peirithoosega allilma teel. Hadesel oli nende kavatsus teada ning soovis plaani nurjata. Ta pakkus külalistele istet, kuid istudes nad sinna jäidki, sest istme nimeks oli ‘unustuse iste’. Theseuse päästis Herakles, aga Peirithoos jäi sinna igaveseks, sest just tema oli tahtnud Persephone’it röövida. Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe Phaidraga. T poeg Hippolytos oli suur kütt ja atleet, ta armastas Artemist, kuid põlgas Aphrodite’t. Hippo ei pidanud isa uuest naisest midagi(sest ta ei teinud naistest väljagi). Phaidra aga armus temasse. Selle olukorra põhjustaja oli Aphrodite, sest tahtsi Hippolytost karistada. Phaidra tahtis end tappa, ja P vana hoidja läks Hippolytose juurde rääkima. Kuid Hippolytos ei kuulanud eidekest. H lahkus ning Phaidra oli end tapnud. Samal hetkel tuli koju Theseus, kes koju oli jõudnud. Phaidra oli jätnud T kirja, kus süüdistab oma surmas H’d. Isa needis poega, saatis maapakku. Kui H kaarikuga kodust põgenes, kerkis merest koletis ja tema hobused hakkasid lõhkuma, nii et H sai sumavalt vigastada. Artemis aga läks Theseusele tõtt rääkima ning veel enne H surma andis kõik andeks. T arvas, et tema tappis oma poja, kuid tegelikult oli asjas süüdi Aphrodite.

Theseus suri kuningas Lykomedese käe läbi teadmata põhjustel. Theseus oli ateenlaste seas tähtis mees ning nood ehitasid talle suure hauakambri..

15.pilet

HERAKLES

H oli kreeklaste suurim kangelane.(v.a ateenlased, neil oli Theseus). H oli tugevaim maailma inimene, ja iseteadev, ei olnud arukas.(kui tal palav oli, sihtis noolega Päikest ning ähvardas seda lasta jne) Pidas end jumalatega võrdseks, kuna aitas jumalatel saavutada võitu gigantide üle. Hera püüdis Heraklese elu piinarikkaks muuta. Ta oli väga tunderikas, ohjeldamatud äkkvihapursked põhjustasid sageli teiste surma. H sündis Teebas, Zeusi ja Alkmene (Amphitryoni, väepealiku naine) poeg. Algselt arvati Amphitryon H isaks. H oli ka vend Iphikles=Eurystheus. Lapsena tappis H maod, kes tulid neid une pealt kägistama. H ei armastanud koolis muusikat, tappes oma muusikaõpetaja. 12-aastasena oli H täiskasvanud ja tappis üksi Thespia lõvi. H abiellus printsess Megairaga, kuid H läks Hera käsul hulluks ning tappis oma 3 poega ning Megaira. Siis sai H mõistuse tagasi ja kahetses sügavalt oma tegu, püüdes end ise tappa. Tema sõbrad, nähes hullunud H’d, ütlesid temast lahti, kuid nõbu Theseus tuli ja ei lasknud H kätt enda külge panna ning võttis H Ateenasse kaasa. Delfi oraakel arvas, et H on vaja puhastust, nii et ainult kohutav karistus võis H kuritegu lunastada. Oraakel käskis H’l minna nõbu Eurystheuse, Mükeene kuninga juurde ning tema nõudmised täita. (E oli aga hästi julm, leidlik mees ning koos Heraga, kes Heraklest vihkas, mõtlesid välja 12 vägitegu)

1. H pidi tapma Nemea lõvi, keda ükski relv ei haavanud. H kägistas lõvi.

2. H pidi minema Lernasse & tapma 9-pealise Hydra. 1 pea oli surematu ja ühe maharaiutud asemel kasvas 2 juurde. H aitas nõbu Iolaos, kes pärast pea maha raiumist põleva tõrvikuga lohe kaela kõrvetas. Surematu pea mattis H suure kalju alla.

3. H pidi elusalt kinni püüdma Artemisele pühendatud kuldsete sarvedega hirve. H jahtis looma aasta.

4. Püüda kinni suur metssiga.

5. Augeiase tallide puhastamine 1 päevaga. H juhtis 2 jõge kokku ning pani läbi tallide voolama.

6. Stymphalose lindude äraajamine. H aitas Athena, kes linnud peidupaigast välja peletas, H lasi nood maha

7. Kreetalt tuua Minose sõnn, mille Poseidon talle kinkis.

8. Kätte saada Traakia kuninga Diomedese inimsööjad märad.

9. Tuua amatsoonide kuninganna Hippolyte vöö. (asjaolude käigus tappis H kuninganna ja tõi vöö)

10. Tuua ära Geryoni kariloomad. (Geryon=3 kerega koletis) Töö käigus veeretas H Vahemere lõppu 2 kaljut ehk H sambad (Gibraltar ja Ceuta)

11. Ära tuua hesperiidide kuldsed õunad. H’d aitas Atlas, hesperiidide isa. Atlas läks õunetele järgi, H hoidis niikaua A eest taevavõlvi. Atlase saabudes ei andnud ta õunu H’le sest tahtis maakera hoidmisest pääseda. H oli raske koorma all nõrkemas, kuid kavaldas A üle: palus A’d et too võtaks taeva korraks oma turjale, et H saaks panna padja oma turjale. Nii saigi, H võttis õunad ja kadus.

12. Kõige raskem töö: H pidi ära tooma 3-pealise Kerberose. Ta päästis ka Theseuse ‘unustuse istmelt’. H tohtis kas ainult kätejõudu. Ka pidi ta pärast koera tagasi viima, kuna E ei tahtnud teda endale jätta.

Ülesanded täidetud, H patud andeks antud, läks H Antaiosega võitlema(A oli gigant, kes kaunistas oma templi katust mahalöödud inimeste kolpadega) Kui A vastu maad puutus, sai ta kohe jõudu juurde ning oli võitmatu. H kägistas A õhus.

Kui H täitis 11. ül’I, möödus ta Prometeheusest ning päästis tolle kalju küljest.

H tegi ka palju näotuid tempe jne.

Oma 12. ül’I täitmise ajal ööbis H oma sõbra Tessaalia kunni Admetose juures. Majas oli aga lein, sest kunni naine oli surnud. Admetos ei lasknud H’le teatada, et suri tema naine ning lasi öelda, et maetakse üks tema kodakondsetest, mitte sugulane. H ei tahtnud küll sõpra tülitada, kuid A keeldus. H einestas üksi, jõi end purju ja sai siis ümmardajatelt teada, et surnud on A naine. Kohemaid hakkas ta end süüdistama ning läks Alkestisele allilma järele. Naise tagasi toonud, kartis Admestos, et see on viirastus, kuid H ütles, et tema naine on tõeline, kuna H võitles Surmaga ning sundis Hadest Alkestist tagasi andma. See lugu iseloomustab H iseloomu: lihtsameelne, kohmakas juhmus, kiiret kahetsust ja soovi hüvitada halb.

H’l oli uus naine Deianeira, kes teda koju ootas, kuid talle teatati, et H on Lüüdia printsessi armunud ega tule tagasi. Kohe pärast H ja D abielu tuli kentaur ja viis D ära, kuid H tappis kentauri. Enne surma ütles kentaur D’le, et mõni tilk tema verd on sobiv H võlumiseks, kui too armastab kedagi teist rohkem kui D’d. D saatis rüü kentauri verega H’le. Rüü aga, H seljas olles, valmistas vägilasele samasugust piina nagu Iasoni pruudile. Kuid H ei surnud, ta viidi koju. Kui D kuulis, mis tema kink oli teinud, tappis D end. Ka Herakles tegi seda endaga. Püstitati suur tuleriit, kuhu Herakles ise lamama heitis. Kangelane võeti taevasse ning Hera leppis temaga ära ja andis oma tütre Hebe talle naiseks.

16.pilet

TROOJA SÕDA, PROLOOG, PARISE OTSUS

Trooja oli üle 3000 a rikkaim ja võimsaim linn maa peal. Sõda sai alguse 3 jumalanna vaidlusest.

Riiujumalannat Erist, keda keegi ei eriti ei sallinud, jäeti kutsumata kuningas Peleuse ja merenümf Thetise pulma. Eris viskas piduliste hulka kuldse õuna, mille peale oli kirjutatud 'Kõige ilusamale' Lõpuks jäid 3 jumalannat võistlema: Hera, Aphrodite, Pallas Athena. Zeus ei tahtnud end asjasse segada ning otsustajaks valiti Trooja prints Paris, sest too pidi Z sõnutsi olema asjatundja iluasjades. Paris karjatas kitsi, kuna tema isale oli öeldud, et Paris toob tema riigile hukatust. Sel ajal elas Paris koos nümf Oionega. 3 jumalannat lubasid Parisele hiilgavaid asju, kuna selle järgi pidi prints kaunima valima. Hera lubas Parisest teha Euroopa ja Aasia isanda, Athena lubas aidata hävitada Kreeka, Aphrodite lubas Parisele maailma ilusaima naise, Helena. Helena oli Zeusi ja Leda tütar, tal oli 2 venda (Kastor, Polydeukes). Paris valis Aphrodite, Hera ja Athena said loomulikult vihaseks. Sellest saigi alguse Trooja sõda.

17.pilet

TROOJA SÕDA

Helena oli abielus Menelaose, Agamemnoni vennaga. Menelaosest sai ka Sparta kuningas. Aphrodite viis Parise Spartasse, kus kuningapaar ta lahkelt vastu võttis. Püha seadust, et külaline ja kostitaja peavad teineteist abistama ja mitte halba tegema, Paris rikkus, varastades Helena. Menelaose tagasi tulles kutsus ta kogu Kreeka endale appi. Kõik sõjamehed läksid, v.a Odysseus ja Achilleus. O ei tahtnud pere maha jätta ning teeskles hullu, kuid saadik pani O poja adra ette siis, kui o põldu kündis. Loomulikult juhtis O adra kõrvale ning O pidi Troojasse minema.

Achilleust hoidis kinni ema, sest ta teadis, et A saab seal surma. Ema saatis A Lykomedese õukonda, kus A kandis naiseriideid. Saadikud said A kätte niiviisi, et saabudes Lykomedese juurde ning pakkudes naistele ehteid ja ka sõjariistu, Achilleus võttis loomulikult relvad, ja see reetis ta.

1000 laeva asusid Trooja poole teele, kuid olukord merel oli raske, sest Põhjatuul ei lakanud puhumast, sest kreeklased olla tapnud Artemise lemmikuluki, jänese ning jumalanna lepitamiseks tuli ohverdada Agamemnoni tütar. Isa nõustus ning saatis koju naisele kirja, et tema tütre ja Achilleuse pulmad on tulekul. Tütre ‘pulma’ jõudes viidi ta kohe ohvrialtarile. Tuul lakkas puhumast, kuid tütre ohverdus läks kreeklastele kalliks maksma.

Laevad jõudsid Trooja randa ning ennustuse kohaselt pidi surema see, kes esimesena kaldale astub. Selleks oli Protesilaos, kes jumalate poolt tagasi ellu toodi.

Trooja sõjaväe juht oli Hektor. 9 aastat peeti Tr sõda, ja siis puhkes Achilleuse & Agamemnoni vahel tüli ning sõjaõnn läks ajutiselt tr poolele. Tüli puhkes, kuna kr olid vangistanud tr preestri tütre, kuid Agamemnon ei nõustunud isa palvatega tütar tagastada ja Apollon lasi nooli kr sekka ja paljud mehed surid. (katk) Achilleus leidis, et tuleb Apolloniga lepitust leida või koju sõita. Ennustaja Kalchas nõudis, et Ach teda kaitseb kui avalikustab tõe, miks jumal neid vihkab. Kalchas ütles, et preestri tütar tuleb tagasi anda, ja Agam tuli samuti alla anda. Kui Agam nõudis Ach teist autasu, neid Briseist. Ach tõotas, et Agam peab selle teo eest maksma. Ach ema, merenümf Thetis läks Zeusilt troojalastele abi paluma, kuid Z keeldus. Niikuinii olid jumalad kahes eri leeris. Aphrodite, Ares, Artemis, Apollon troojalaste poolel, Hera, Athena, Poseidon kreeklaste poolel. Zeusile meeldisid troojalased rohkem, kuid tahtis olla erapooletu, sest Hera oleks ta peale siis pahane. Lõpuks Z nõustus tr aitama. Ta saatis Agam unenäo, mis rünnakupuhul tagaks kr võidu. Agam jt läksidki lahingusse, Ach ei teatatud ning ta magas oma telgis. Lahingu käigus jäid vastamisi Paris ja Menelaos. Menelaosel õnnestus Paris jalust rabada, kuid Aphrodite päästis Parise ja kandis Troojasse. Kuigi tr vihkasid Parist, ei aidanud keegi raevus Menelaosel Parist otsida. Agamemnon teatas, et tr on kaotanud ning peavad Helena välja andma. See oli õiglane, ja tr oleks nii teinudki, aga Athena segas Hera õhutusel vahele. Hera tahtsi, et sõda lõpeks siis, kui Tr oleks varemeis. Athena mõjutas troojalast ning too lasi Menelaose pihta noole, kes sai kergelt haavata. Muidugi puhkes lahing taas. Kr vapramaid võitlejad peale Ach, keda lahingus polnud, olid Aias ja Diomedes. Aenase, Aphrodite poeg, oleks peaaegu kr käe läbi surnud, aga Aphro proovis teda päästa, saades ise samas haavata ning põgenes Olümposele. Apollon päästis Aenase, kus Artemis ta terveks ravis.

Ares kaitses Hektorit ning kui Diomedes jumalat nägi, käskid kr taganeda, mille peale Hera vihastas ning käskis Zeusil Ares peatada. Hera juhtis Diomedese rünnakule ning Ares sai kõhtu haavata ning põgenes. Arese kadudes, taganesid troojalased. Hektor pidi minema oma ema juurde, kes pidi ohverdama oma kõige ilusama rüü Athenale ning paluma halastust. Kuid Athena ei võtnud palvet kuulda. Enne lahingusse tormamist külastas Hektor oma naist Andormachet ja poega Astyanaxit ning nendega hüvasti jättes palus jumalatelt tema pojale armu.

Uuesti lahingus, tuli Z meelde Thetisele antud lubadus ning läks maa peale troojalasi abistama. Kr läks raskeks, nende esivõitleja oli kaugel telgis ning tusatses ülekohtu pärast. Hektor oli ülivõimas ning kreeklased olid peaaegu laevadeni löödud. Agamemnon lubas Brisise Achilleusele tagasi saata, kuid Ach teatas, et teda ei saa ära osta ning soovitas kõikidel koju sõita. Järgmisel päeval asus Hera taas kr pool tööle, ta ahvatles Z tr unustama ning kr saatis lahingus edu. Hektor oli peaaegu surnud kui Z tr häda nägi. Hera väitis, et süüdi on Poseidon, kuna too oli kr Z käsule vaatama abistanud, kuigi Hera käsul. Jällegi oli õnn tr poolel, sest Apollon võitles koos Hektoriga, keda ta oli turgutanud. Patroklosel, Ach sõbral, tuli kr häda nähes plaan panna selga Ach kuulsad rakmed ning Ach asemel lahingusse minna. Nii saigi ja tr, arvates, et Ach on lahingus lõid vankuma. Patroklos sattus Hektoriga vastamisi ning Hektor tappis Patroklose. Siis võttis H Ach rakmed ja rüü ning pani need selga. Ach ootas Patroklose naasmist kuid teda ei tulnud. Surmast kuuldes oli Ach sügavas leinas ning soovis minna lahingusse, et tappa Hektor. Ema tõi talle Hephaistose sepistatud uued rakmed ning Ach läks sõtta. Odysseus, Diomedes, Agamemnon, paljud teised olid viga saanud. Kogunud kr väeriismed kokku viis Ach nad rünnakule. See oli viimane lahing, kus Hektor suri. Ach tuli koos Athenaga, Hektor oli üksi, sest Aphrodite kartis Athenat. Athena pettis Hektorit nii, et muutis end Aphro sarnaseks ja siis tappis Ach Hektori. Kuigi H enne surma palus, et Ach ta keha koju saadaks, vedas Ach laipa ümber Trooja. Olümposel ei meeldinud laiba mõnitamine kellelegi peale Hera, Athena, Poseidoni.

Priamos, Hektori isa läks Ach paluma, nii et Ach pehmenes ning andis koletu laiba tagasi. Ach lubas nii kaua sõda tagasi hoida kuniks Hektor on maetud. Kangelast leinati Troojas kaua, 9. päeval põletati Hektori keha ning tuhk maeti sügavasse hauakoopasse.

18.pilet

TROOJA LANGEMINE

Kuigi Hektor oli surnud, oli kr ikka raskes olukorras. Ach tappis Paris, kes laskis noole Ach kanda, kus oli tema kõige nõrgem koht (kui ema oli poja Styxi vetesse kastnud, jäi jalakand kuivaks, sest ema hoidis sealt last kinni).

Ach rakmed sai endale Odysseus, teine kandidaat oli Aias. Loomulikult oli Aias solvunud. Athena nuhtles Aiast hullumeelsusega ning kui Aias öösel Agamemnonit ja Menelaost tapma läks, pidas ta loomakarja sõjaväeks ning tappis loomad ära. Suurt oinast pidas ta Odysseuseks, vedas tolle oma telki ning peksis teda. Siis möödus hullusehoog ning nähes, mida teinud oli, tappis enese. Parise tappis aga Oinone, nümf kellega ta enne TR sõda koos elas. Paris oli haavata saanud, kuid nümf ei aidanud teda. Pärast Parise surma tappis nümf ka enda.

Odysseus mõtles välja kavala plaani: ehitati suur, seest tühi puuhobune, kuhu sisse peitsid end Kr sõjamehed. Näiliselt sõitsid kr laevad minema, kuid jäid saarte varju pidama. Kr laagriplatsile jäi ainult Sinon, kes rääkis tr valelugu: kr olla tahtnud teda, Sinonit, ohverdada Athenale, kuid Sinon oli põgenenud. Tr jäid meest uskuma. Suur puuhobune, mis Tr väravas seisis, oli olnud kingitus Athenale, ning mille hävitades toovad tr omale Athena viha. Linna müüride vahel tooks hobune tr aga õnne. Priamose tütar Kassandra ning preester Laokoon ei usaldanud seda juttu ning arvasid, et hobune tuleb hävitada. Kassandra ennustas Tr hukku. Laokooni tapsid Poseidoni saadetud 2 suurt madu, kes tolle surnuks pigistasid. Nii polnud kahtlustki, et Laokoon valetas ning hobune viidi Troojasse. Südaööl ronisid kr hobusest välja ning hakkasid linna hävitama. Segaduses tr ei jaganud asja ning nii Tr häviski. Aphrodite oli ainuke jumal kes tr aitas. Ta aitas Aenase, oma lapse, põgenema ning samuti ka Ilusa Helena, sõja põhjustaja, kelle ta viis Menelaosele, Helena mehele tagasi.

Hommikuks oli Troojast järel vaid rusuhunnik, kõik olid surnud, peale mõnede naiste, kes viidi Kreekasse orjadeks. Seal oli ka Hektori naine, Tr kuninganna Hekabe jt. Enne laevadele minekut tapeti Hektori väike poeg, visates lapse kaljult alla.

19.pilet

ODYSSEUSE SEIKLUSED

Kuna Athena ja Poseidon said kr peale Trooja hävitamise ööl vihaseks, sest kr unustasid oma kohustused jumalate ees, said kr koduteel rängalt karistada.

Kassandra, kellele oli Apollon andnud võime tulevikku ette näha, kuid nii, et keegi teda ei uskunud, võeti väevõimuga Trooja Athena templist kaasa, mille peale Athena sai pahaseks. Ta palus Poseidonil aidata kreeklaste elu kibedaks teha.

Pärast teele asumist Toojast tabas kreeklasi metsik torm kus Agamemnon kaotas peaaegu kõik oma laevad, Menelaos aeti Egiptusesse, Aias (samanimeline väiksem ülik) uppus merre, Odysseus aga rändas tormi tõttu 10 aastat enne, kui koju jõudis.

Ithakal, O kodusaarel, arvasid kõik peale tema naise Penelope ja poja Telemachose, et O on surnud. Rahva arvamuse kohaselt tuli lesk Penelopel uuesti abielluda. Penelope lükkas kõik kosilased tagasi, sest ootas ikkagi meest koju. Pealegi olid kosilased toore, jõhkrad, priiskava eluviisiga. Nad elasid O majas, sõid tema sööki ja jõid tema jooki jne. Nad ei tahtnud lahkuda enne, kui Penelope ühega neist abiellub. Telemachosesse suhtusid nad põlglikult. Penelope püüdis kosilasi ootamast väsitada. Tuues ettekäändeks kauni surilina kudumisega O isa Laertesele, ei soovinud ta abiellud. Penelope harutas igal ööl kõik päeval kootu üles, kuid üks teenijatest paljastas tõe. Nii olid lood kui 10. O rännuaasta läbi sai (kokku oli ta kodust ära 20 aastat)

O oli ainuke kreeklane, kes jumalate kaastunde alla sattus ning Athena, kes Trooja sõja aegu O suurim soosija oli, aitas O’d tema rännakutel enim. Ta otsustas lõpuks, märgates, et Poseidonit, kes oli etiooplastele külla läinud, Olümposel pole. Sedamaid tõi Athena O teema jumalatele meelde. O oli nümf Kalypso käes vangis. Nümf armastas Kalypsot väga, kuid O igatses Penelope ja kodu järele. Zeus saatis Hermese Kalypso juurde teatega, et ta peab O vabaks laskma. Athenale meeldis Telemachos, kes oli arukas, tasakaalukas ja usaldatav mees. Athena läks T juurde meremehe kujul ning T võttis ta hästi vastu. Athena päris, mis pummeldamine (kosilased) majas toimub. Selle peale rääkis T juhtunust ning oma kartusest, et isa on surnud. Athena arvas selle loo häbiväärse olevat. Ta teatas T’le, et O võivad teada enim Nestor ja Menelaos. Siis Athena lahkus ja T taipas, et meremees oli jumal olnud. T teatas majalistele, et talon vaja laeva ja 20 sõudjat, kuid kosilased mõnitasid teda. Meeleheitel T palus mererannal Athenat ning Athena, võtnud Mentori, mehe, keda T enim Ithakal usaldas, lohutas T’d. Otsustati öösel lahkuda. Öösel võtsid nad Athena-Mentoriga kursi Nestori kodusaarele. Nestor ei osanud O’st midagi muud rääkida, kui seda, et nad koos Trooja alt lahkusid. Ta arvas, et O’st võib teada rohkem Menelaos. Nestor andis T’le kaariku, et Spartasse kiiremini jõuda. Koos N pojaga läks T Spartasse.

Külalised võeti Spartas lahkelt vastu, neid koheldi kuninglikult. Menelaos rääkis O’st, kuigi ta ei teadnud, kes T on. Siis tuli Ilus Helena, kes T kohe ära tundis, sest poeg sarnanes väga oma isale. Menelaos rääkis, et kui nad Pharosel vangis olid ning ühe merejumal Proteuse kinni püüdsid, oli jumal neile rääkinud, et O on Kalypso käes vangis. See oli ka kõik. T ja Nestori poeg ööbisid Spartas.

Vahepeal oli Hermes Kalypsole Zeusi käsu viinud ning O asus rõõmsalt parve ehitama (tema laev oli uppunud). Kalypso tõi O’le toidumoona ning O asus teele. 18.päeva hommikul märkas O mäetippu, kuid samal ajal märkas Poseidon, kes Etioopiast tuli, O’d ning saades teiste jumalate teost sotti, pani ta merel taas kohutava tormi möllama. O’le tuli appi Ino, kunagine Teeba printsess. Ta kinkis O’le oma loori, mis pidi teda vees kaitsma. O parv purunes ning Poseidon, arvates, O on hukkunud, läks ära. Athena sai nüüd lained maha rahustada ning O ujus 2 ööpäeva kuniks ta rannale jõudis. O viibis faiaakide maal. Need oli lahked meresõitjad. Kuningas Alkinoos ja kuninganna Arete tütar Nausikaa läks hommikul pesu pesema kui habetunud O ärkas. Tüdruk korrastas O’d ning käskis mehel hiljem linna järgi tulla, muidu võidakse arvata, et O Nausikaa peigmees on. O mingu otsejoones lossi, tema ema juurde. Kui ema O’le armu annab, on kõik hästi. Kõik läks hästi ja O jutustas oma eksirännakutest: Kõigepealt sattusid O ja tema mehed tormi käest lootosesööjate maale ning need mehed, kes lilletoitu sõid, unustasid kõik, nii et O pidi väevõimuga mehed laevale viima. Järgmine seiklus oli neil kükloop Polyphemusega (6.pilet). Polyphemuse pimedaks tegemise tagajärjel sai Poseidon, kükloobi isa O peale väga vihaseks ja seepärast oligi O nii kaua ekselnud. Pärast kükloopi jõudsid nad Tuultemaale, kus O’le kingit nahkkott, kus sees tormi-iilid. O mehed avasid pauna ning laev jäi tormisele merele. Torm kandis laevad inimsööjate maale, kus hävitati kõik laevad peale O oma. Vähesed mehed randusid Kirke saarel. Kirke oli kaunis nõid, kes muutis kõik mehed seaks. Kirke meelitas O maakuulajad peale ühe oma majja ning muutis nad seaks. Pääsenud maakuulaja rääkis O’le kõik ära ning O läks üksi saarele jäänud meestele appi. Talle tuli vastu Hermes, kes andis talle võlurohtu, mida manustades Kirke võlujõud ei toimi. Nõid armus O’sse ja oli valmis kõik O soovid täitma. Nii veetsidki mehed Kirke juures tervelt aasta. Kirke uuris võlujõul välja, mida teha tuleb, et mehed koju saaksid: Nad pidid ületama Okeanose jõe, O pidi minema Hadese riiki ja leidma Teeba püha mehe Teiresiase vaimu. Temalt pidi O teadma saama, kuidas koju pääseda. Vaimude kutsumiseks pidi O kaevama maa sisse auk, mis tuli täita ohvrilamba verega, kuna vaimud armastavad verd juua. O pidi vaimud mõõgaga ära ajama kuniks ta T’ga rääkida saab. Nii tehtigi ja prohvet teatas, et suurim oht ootab mehi saarel, kus elavad Heliose (Päike) veised, kellele ei võinud viga teha. Pärast ennustust nägi O mitmeid oma sõpru, kes Trooja alla langenud olid. Lõpuks lahkusid O ja company sealt. Kirke jutu järgi mööduvad nad sireenide saarest, kelle laul muudab meeste mälu, nii et lõpuks mehed surevadki. Mehed toppisid kõrvad vaha täis ning ennast lasi siduda masti külge, et kuulsate sireenide laulu kuulata. Järgmine oht oli läbisõit Skylla ja Charybdise vahelt. Täna Athenale pääseti siitki, aga kuus meeskonnaliiget surid ikkagi. Saabudes Päikese saarel, tapsid O mehed käsule vaatamata pühasid veiseid ning sõid neid. Päike lasi välgul laeva tabada ning kõik peale O uppusid. Nii triiviski ta Kalypso saarele ja sealt faiaakide juurde.

Loo lõppedes lubasid faiaagid O’le laeva ning O hakkas kodu poole sõitma. Laeval jäi O magama ning ärgates oli ta Ithakal, faiaakide kingitused kõrval. O ei tundnud kodusaart ära. Tema juurde tuli Athena moondatud kujul ning teadustas mehele, et too on Ithakal. Kangelane rääkis Athenale kõik ära ning siis võttis Athena oma jumaliku kuju, rääkides O’le tema kodust. Athena muutis O vanaks kerjuseks ning O ööbis oma sõbra, seakarjus Eumaiose juures. Athena läks T’d koju kutsuma. T tuli Spartast koju ning läks kõigepealt seakarjuse juurde, kus palus karjust minna ning Penelopele poja koju jõudmisest teavitada. Kui karjus oli läinud muutis Athena O jällegi iseendaks ning isa & poeg tegid plaani: mõlemad lähevad koju, O moondatult. T pidi kõik sõjarelvad ära peitma, ja jätma alles ainult neile vajalikud relvad. T läks ees ning karjus ja O tulid järele. Vana koer tundis O ära, kuid kuna O ei saanud end reeta, ei teinud ta Argosest välja. Koer suri. Kosilased pilkasid kerjust, ja üks neist lõi teda. Penelope tuli kosilastele ütlema, et ta abiellub mehega, kes toob enim kalleid kingitusi. Siis laskis ta kutsuda enda juurde O. Mees rääkis, kuidas ta oli Penelope kaasat Trooja all kohanud. Penelope käskis O vanal ammel O jalgu pesta, O kohkus, sest tema jalal on arm, mille amm ära tunneks. Amm tundiski mehe ära, kuid O palus sosinal sellest mitte rääkida. O lahkus ning mõtles, kuidas kosilastest lahti saada. Hommikul oli Penelopel uus plaan: ta käskis kõikidel O vibu ja nooltega läbi 12 kirve lasta. Kes sellega toime tuleb, on Penelope uus abikaasa. Keegi ei suutnud seda, Telemachosel oleks see peaaegu välja tulnud, kuigi natuke jäid puudu. O, nähes, et keegi seda ei suuda, läks seakarjusega, kellel ta lasi end ära tunda (arm) ning käskis tuua O relv ja naistel kambritesse varjuda. Siis läks O tagasi ning proovis samuti vibu, kuigi kosilased teda takistada püüdsid. O lasi loomulikult kõik kirved läbi ning avalikustas enda olemuse. T ja O tapsid kõik kosilased kuna meeste relvad olid kadunud. Vana amm kutsus Penelope ning Odysseus oli lõpuks õnnelikult kodus.

20.pilet

AENEASE SEIKLUSED

Troojast Itaaliasse:Venuse (Aphrodite) poeg Aeneas oli Trooja sõja üks kangelasi. Kui kreeklased Trooja vallutasid põgenes ta koos isa ja pojaga.

Aeneast peetakse Rooma linna tõeliseks rajajaks, ses Romulus ja Remus sündisid A poja rajatud linnas Alba Longas.

Koos A’ga läksid paljud pääsenud troojalased, et leida uus elupaik. Ühes unenäos teatati A’le, et Hespeerias (Itaalia) asub nende tulevane kodupaik. Nii asusidki nad teele Kreeta saarelt, kuigi tee oli väga pikk.

Troojalasedki jõudsid harpüiade juurde, ja põgenesid sealt kohe. Järgmises randumispaigas leidsid nad eest Hektori naise Andromache, kes oli Achilleuse pojale antud. Kuid mees oli Andomache peagi hüljanud. Siis läks Andromache Trooja ennutajale Helenosele ning valitsesid seda maad. Helenos jagas troojalastele palju õpetusi. Nad ei tohi randuda Itaalia idaküljel, sest seal olid kreeklased. Nad pidid sõitma ümber Sitsiilia Itaalia lääneküljele. Sitsiilia ja Itaalia vahelt ei võinud ka sõita, seal oli Skylla ja Charybdis. Troojalased asusid teele, kuid peatusid Sitsiilia rannal, kus elutsesid kükloobid. Troojalasi hoiatas seal enne kükloopidega kohtumist üks Odysseuse (Ulysses) kadunud meestest, kes teatas, et siin on kükloobid. Muidugi lahkusid troojalased kiirelt saarelt. Äärepealt oleks kükloop nad kätte saanud, kuid õnneks olid laevad piisavalt kaugel avamerel. Siis sattusid mehed Juno (Hera) viha alla (ikka seesama Trooja sõda & lisaks teadis jumalanna, et Aenease soost sirguvad roomlased, kes hävitavad tema lemmiklinna Kartaago) ja mehed olid tormi käes. Kuid Neptunus (Poseidon) rahustas mere maha ning troojalased maabusid Aafrika põhjarannikul, Kartaago lähedal. Muidugi hakkas Juno plaani pidama, kuidas troojalasi kiusata.

Kartaago linna rajas ja juhtis Dido, ta oli lesk. Juno pani nad omavahel armuma, nii et Aeneas ei mõtleks enam Itaaliasse minna. Kuid Venus takistas A tundeid Dido vastu kasvamast. Nii võis A minna Itaaliasse mil tahtis. Venus kurtis Jupiterile (Zeus), et ta poeg on hukkumas, kuigi Jupiter oli tõotanud, et A’st saab tulevaste maailma valitsejate esiisa. Jupiter kinnitas, et kõik saabki nii olema. Venus lasi poeg Cupidol Dido kindlalt A’sse armuda. Nii saigi. Dido oli üliõnnelik, sest näis, et ka A on temasse armunud. Dido andis oma linna A’le. A nautis sellist elu ning ta unustas peaaegu oma reisi sihtmärgi – jõuda Itaaliasse. Kuid Jupiter täitis oma lubadust, saates Mercuriuse (Hermes) A’le tema eesmärki meenutama. A kohkus ning asus teele, jättes Dido maha. Kui troojalased minema sõitsid, nägid nad Kartaagost tõusvat leeke tõusvat – Dido matused.

Laskumine allilma: Itaaliasse minek oli nüüd kerge. Kohale jõudes otsis A Helenose sõnade kohaselt üles Cumae sibülli, kes oli väga tark naine, ennustades tulevikku. Sibüll saatid A allilma, kus too kuuleb kõik vajaliku oma isalt Anchiselt. Sibüll lubas kaasa minna kui mees toob talle kuldse puuoksa. Sellega pidi alla pääsema. Tänu Venuse abile see ka leiti. Nii asusidki A ja sibüll teele. Tee oli täis õudusi: südaööl ohverda sibüll ööjumalannale neli musta härga, et avaneks värav allilma. Sööstes koopasse, mida mööda sai allilma kohtasid nad teel Nälga, Muret, Tõbe, Tüli, Sõda jne. Paadimees Charon ei tahtnud neid küll üle jõe lasta, kuid näidates kuldset oksa jäi ta nõusse. Cerberus rahustati maha koogitükiga (nii tegi ka Psyche). Leinaväljadel nägi A Didot, kes temast aga välja ei teinud, A oli tugevalt vapustatud. Nad jõudsid kahe teeharu juurde, millest üks viis Elüüsiumi väljadel, kus oli A isa ning teine piinadesse (seal olid kurjad hinged). A kohtus oma isaga kes näitas talle unustusejõe Lethe kaldal tulevasi roomlaste hingi, kes kord ilma sünnivad. Ta tutvustas pojale kõiki tulevasi kangelasi ning nende vägitegusid. Andes nõu, kuidas Itaalias kodu rajada, jätsid isa ja poeg hüvasti ning A naasis sibülliga maa peale.

Sõda Itaalias: Juno ei jätnud troojalaste piinamisi. Ta tegi kohalikest hõimudest tugevamatest rahvastest, latiinidest ja rutulitest, Trooja asukate vihaseimad vaenlased. Latiinide kuningas pidi oma tütre Lavinia andma võõramaalasele naiseks, arvates, et A ongi see mees, saatis kunn A’le sõna, et tema arvates on A kuninga väimees. Siin segas Juno vahele ning päästis valla sõja. Ta õhutas kuninga naist Amatat oma mehele abielu pärast vastu astuda, siis saatis rutulite kuningale Turnusele, kes soovis Laviniat omale naiseks, sõna, et Lavinia abiellub teisega. Sellest piisas. Turnus tuli oma sõjaväega latiinide juurde, et takistada A’d ja Laviniat abiellumast.

Ühel latiinil oli taltsas hirvesokk, kellele ei võinud liiga teha, kuid fuuria Alecto vigurite tõttu tappis soku A poeg Ascanius. Raevunud latiinid tulid kätte maksma. Latiinide kunn lasi asjadel omasoodu areneda ning avamata jumal Januse templi uksi (mis tähedasid sõda), sulges end paleesse. Juno ise avas templi uksed. Latiinide ja rutulite võimas vägi oli troojalaste väheste vastu. Sellises olukorras nägi A jällegi und, kus Tiberi jõe jumal Tiberinus teda külastas. T käskis A’l minna paika, kus elas Euander, valitsedes vaest linnakest. Sinna pidi rajatama tulevane vägev Rooma. Sealt pidi A abi saama. A asus mõnede meestega teele ning Euander soovitas abi paluda jõe teisel kaldal asuvast etruskide hõimust, kelle pagendatud julm kunn Mezentius oli üks A vastaste juhtidest. Etruskid olid oma endise kuninga peale metsikult tigedad, sest too oli väga julm ning mõelnud välja kohutavaima tapmisviisi: ta lasi aheldada elava ja surnu, näod vastamisi, kokku – nii tappis elava laguneva laiba mürk. Vahepeal rünnati tugevalt troojalaste leeri, mis vaid mullavallide taga oli. Keegi ei saanud A’le sõna läkitama minna. Lõpuks otsustasid 2 sõpra, Nisus ja Euryalus, minna. Vaikuses ja pimeduses tapsid nad vastaseid, kuid olid pikalt aega viitnud, koit oli saabumas. Nad läksid lahku ning Euryalus sattus vastaste kätte, Nisus, teda päästa püüdes, suri samuti.

A jõudis õigel ajal koos etruskide suure sõjaväega kohale ning vastased tapetakse. Viimaks kohtuvad Turnus ja Aeneas kahevõitluses, kuid A oli muutunud hirmuäratavaks imeelukaks, ta oli tohutu suur jne. Kuna A oli niivõrd tugev, Turnus sureb. Aeneas abiellub Laviniaga ja paneb aluse roomlastele.

21.pilet

MIDAS JA TEISED

Midas oli Früügia kuningas. Tema losside ümber laiusid roosiaiad. Neisse eksis ühel päeval Bakchose (Dionysos) saatja Sileen, purupurjus nagu alati. Midas võttis Sileeni hästi vastu ning viis mehe Bakchosele tagasi. Jumal oli rõõmus ning lubas Midase 1 soovi täita. Midas soovis mõtlematult, et kõik, mida ta puudutaks, muutuks kullaks. Eine ajal ei suutnud kunn ise süüa, sest kõik muutus ju kullaks. Ta läks tagasi jumala juurde, et too mehe soovi tagasi võtaks. Bakchos käskis kunnil end Paktolose jões pesta. Nii saigi ja siiamaani leiab selle jõe liivast kulda…Mõne aja pärast lasi Apollon Midasele eeslikõrvad pähe kasvada. Sellega karistati tema rumalust, sest Midas valiti vahekohtunikuks Apolloni ning Paani vahelisel pillimängul. Paan oskas imehästi roopilli mängida, Apollon oli aga muusikajumal, võludes oma lüürast kõige kaunimaid helisid. teien kohtunik andis võidu Apollinile, aga Midas, kes muusikast suurt midagi ei taibanud, pidas Paani paremaks. Apolloni arust sobisid eeslikõrvad imehästi Midase juhmusega. M. varjas kõrvu mütsiga, kuid juuksur nägi kuninga kõrvu ning hoolimata saladusevandest, kaevas ta ühel päeval maasse augu ning sosistas sinna: Midasel on eeslikõrvad. Aga samas kasvasid seal kõrkjad ning nood hakkasid samu sõnu kordama. Nii said teisedki teada, kuidas kuningaga lood on.

22.pilet

SEITSE TEEBA VASTU

Polyneikese, Oidipuse poja hing võis minna Hadese riiki, kuna ta oli maha maetud. 5 teist sõjapealikku, kes temaga koos Teeba vastu sõdisid, olid matmata. Kreoni käsul nii jääma pidigi. Theseus peab minema ning laibad koju tooma. Kreon ei võtnud Theseust kuuldagi ja ateenlased vallutasid linna. Teebalased kartsid, et ateenlased hävitavad linna, kuid Theseus ei lasknud, sest nad läksid ainult laipade järgi. Sõjalaste emad said rahu, sest nende poegade hinged olid rahus, ent nende pojad mitte. Nood tõotasid, et hävitavad kord Teeba. 10 aastat hiljem nii saigi, Teeba tehti maatasa. Vanast Teebast jäi alles vaid Harmonia kaelakee, mis viidi Delfisse. 7 sõjasangari poegi hüüti epigoonideks(=pärast sündinuteks). Diomedes, üks epigoonidest, osales ka Trooja sõjas, kus oli üks hiilgavamaid sõjamehi.

23.pilet

ANTIGONE

Pärast Iokaste surma elas Oidipus Teebas. O'l oli 2 poega Polyneikes ja Etokles, 2 tütart Antigone ja Ismene.. O ja Polyneikes loobusid troonist, valitsema hakkas Iokaste vend Kreon. O saadeti pärast pikki aastaid linnast välja, tema pojadki olid sellega nõus, tütred mitte. Antigone läks isale teejuhiks, sest O oli ju pime. Isa lahkudes hakkasid pojad trooni nõudma, Eteokles saigi kunniks ning saatis venna linnast välja. Polyneikes elas Argoses, kus otsustati Teebat rünnata. O ja Antigone jõudsid Kolonosesse, Ateena lähedal asuvasse linna. Seal suri Oidipus. Oma elu lõpul oli ta õnnelik, Theseus, Ateena kunn, võttis ta lahkelt vastu ning inimesed olid ta vastu head. Ismene ja Antigone viibisid isa juures, kui ta suri ja pärast läksid Teebasse just siis kui Polyneikes tuli linna vallutama. Õed ei astunud kummalegi poole üle. Poly'ga oli liitunud veel 6 ülikut: Argose kunn Adrastos, tema õemees Amphiaraos(ennustaja), jt.

7 pealikku ründasid Teebat ja 7 kaitsesid.

Antigone ja Ismene olid Teeba palees, ootasid, mis saab.

Ennustaja Teiresias ütles, et Teeba pääseb, kui ohverdada Kreoni noorim poeg Menoikeus. Isa oli vastu, palus poega põgeneda. Poeg tormas lahingusse ja kogenematuna sai kohe seal ka surma. Kuna kumbki pool ei saavutanud edu, lepiti kokku, et võitlevad vennad. Eteoklese võidu puhul lahkuvad argoslased, Polyneikes saab kunniks siis, kui tema võidab. Kumbki aga ei võitnud, mõlemad tapsid üksteise. Taas puhkes lahing, kuid teebalased võitsid, argoslaste 7, peale Adrastose, tapeti. Teebas taas võimul Kreon, kes ei lubanud kedagi vaenlastest matta. Matmata inimeste hinged ei pääse üle surnuteriigi jõest ning jäävad koduta. Surnud vendade õed ei suutnud seda taluda, sest matmine oli püha ning Antigone lubas, et matab Polyneikese, kuigi kõik teised olid vastu. Ka Ismene leppis asjaoluga, kuigi see tundus talle õudne. Antigone eiras Kreoni keeldu, ja kuna valvurid teda nägid, hukati Antigone otsemaid. Ismene püüab süüd ka enda peale võtta, kuid Antigone kaitseb teda. Ismenest pole ühtegi müüti peale selle.