Jevgeni Onegin

Jevgeni Onegin

Puskin sündis aastal 1799. Romaani “Jevgeni Onegin” kirjutas ta mitmete

aastate vältel. Ta alustas teose kirjutamist 1823.aastal. Prantslased olid 1912.a.sõja käigus Moskva vallutanud, kuid põhimõtteliselt sõja kaotanud. Venemaaoli Napoleonile andnud hävitava löögi. Venemaa õilmitses, kõrgem seltskondelas uhket ja luksuslikku prantsuse sugemetega elu. Ka A. Puskin oli saanudprantsuskeelse lütseumi hariduse.Temagi pere kuulus kõrgaadlike hulka. Ometi oli A. Puskin juba noorusaastatest peale aadlielu trotsiva iseloomuga. Talle oli vastumeelne olla riigiametnik, hiljem aga sai temast ka kammerjunkur, mis tähendas tema kuulumist keisri õukonda ja see oli luuletajale eriti masendav. Oma värssidega oli ta pidevalt tsensuuri valvsa silma all. Tema elus oli ka periood, kui tsensuur ja lõpuks ka keiser leidsid, et tema luule on mässumeelne ja riigile ebalojaalne ning ta saadeti pagendusse. Alul pidi ta elama Kaukaasias, siis Moldaavias ja viimase pagendusaja Pihkva kubermangus Mihhailovskojes. Kogu oma elu jooksul ei saanud luuletaja elada ilma trotsita ümberoleva ühiskonna vastu. Tal oli pidevalt sidemeid mässumeelsete ringkondadega, tema suur poolehoid kuulus hiljem ka dekabristidele. Eraeluski kohtas ta aina vastu-olusid. 1831.aastal A. Puskin abiellus Natalia Gontsarovaga, kelles ta õige pea avastas kõige ehtsama kõrgaadli daami iseloomuga inimese. Daamil olid suured nõudmised heaks eluks, mida kirjanik oma rahalise seisuga lubada ei saanud,lisandus ka flirt prantsuse päitoluga ohvitseriga, kelle nimi oli d`Anthes. Au nimel toimuva duelli käigus surigi A.Puskin d´Anthesi kuuli läbi 10.veebruaril 1837. Tema elu ja eluarusaamad kajastuvad igati romaanis “Jevgeni Onegin”.

I peatükk romaanist avaldati Peterburgis 1925.a.veebruaris. Kokku kirjutas A.Puskin teost 7 aastat. Meie saame praegu lugeda romaani, milles on 8 peatükki. Algselt oli ka 9. peatükk Onegini rännakutest, kuid hiljem kirjanik lahutas selle romaanist. Ta oli kirjutanud ka 10.peatüki, kuid põletas selle.

Romaanile “Jevgeni Onegin” on iseloomulik vene tegelikkuse kujutamise avarus ja sügavus. Kogu romaanil on realistlik taust, seega siis Venemaa XIX sajandi 20-ndad aastad. Peamiselt kirjeldab luuletaja provintsiaadli elu-olu. Kõrgaadli seltskonda, seda eriti linnas, näeb kirjanik satiirilistes toonides. Romaani võib ju üldjoontes vaadelda,kui üht kurva armastuse lugu, kuid eelkõige on see tugevalt ühiskonnakriitiline teos. Romaani peategelane Jevgeni Onegin oli noor pealinna aristokraat.Ta oli saanud küll pealiskaudse kuid üsna laia haardega hariduse,oskas laitmatult prantsuse keelt, tundis aadliseltskonna käitumisreegleid ning valdas hästi suht- lemiskunsti. Kuid ta oli tark noormees ja taipas peagi,pealinna kõrgseltskond ei paku talle midagi. Ta sai aru, et ei suuda end sobitada pealinna aadliseltskonda. Onegin hakkas palju lugema,kuid seegi ei andnud rahu. Siis avanes tal võimalus sõita maale pärandust vastu võtma. Romaanis on read, mis kirjeldavad Oneginit kui külma mõistusega inimest kuid samal ajal ka kui tahtmatult unistustele andujat. Oneginit valdas ka suur vabadusearmastus. Maal püüdis ta kohe teha ümberkorraldusi pärisorjade elus asendades teoorjuse koorma kerge raharendiga, mis oli muidugi kergendus orjapõlve pidavale maarahvale. Jevgeni Onegini peamine tragöödia seisnes aga ikkagi hingelises tühjuses, ilma sihita elus. Alul suhtus Onegin naabermõisnikesse üleolevalt, ta ei otsinud eriti kontakti ümbritseva seltskonnaga ka maal. Siis saabus Saksamaalt naabermõisnik, poeet ja suur romantik Vladimir Lenski. Nad mõlemad suhtusid naabermõisnike elu-olusse kerge põlgusega, kuna pidasid seda liiga madalakultuuriliseks.Omavahelistes vestlustes jõudsid nad alati teemadeni, mis puudutasid kultuurset ühiskonda. Ometi olid nad vastand- tüübid: Onegin oli külm ja pettunud inimene, kes ei usaldanud suurt kedagi ega midagi ; Lenski oli aga vaimustutatud romantik, kes nägi kõiges ja kõikjal

palju head, uskus ning usaldas ümbritsevat. Lenski külastas sageli naabermõisas Larinite perekonda. Ta tundis tõsist huvi selle pere noorema tütre Olga vastu. Neiu oli naiselik ja graatsiline. Oma tüübilt oli Olga lihtsameelne tütarlaps, kes ei tundnud hingetorme ja tal polnud kunagi konflikte tõelises elus. Lenski südame oli ta võitnud just tänu oma kaunile välimusele. Vladimir Lenski viis Larinite juurde ka Jevgeni Onegini, keda seal kohe märkas pere vanem tütar Tatjana. Tatjana on vastandina õele Olgale väga keerulise iseloomuga neiu. Tundeline ja mõtlik tütarlaps oli isegi oma perest võõrdunud. Tatjanal olid lähedased suhted teenijaskonnaga, tema läks lihtrahvale lähemale, kui tema perekond. Siit ka see võõrdumine ja mingil moel üksi jäämine. Tatjana luges palju maailmakirjandust, saades sealt teadmisi tunde-ja mõttemaailmast, armastusest ja õiglusest. Tatjana nägi Oneginis kohe imelist inimest: tarka, haritud, õiglast. Maaneiule avaldas kindlasti muljet ka pealinna noormehe kaunis välimus. Tatjana kirjutas Jevgenile kirja, avaldades oma imetlust ja pakkudes oma armastust. Onegin suhtus neiu armuavaldusse eelarvamustega nagu talle iseloomulik. Peagi selgitas ta Tatjanale oma külma suhtumist neiu armuavaldusse. Ta väitis, et pole valmis armastust vastu võtma ja ei suuda ennast praegu naisega siduda nii nagu kombed nõuavad, see tähendab ta ei sooviks abielluda. Onegini äraütlemine oli üsna küüniline, avaldamata oma tunnete õiget poolt. Tatjanat valdas häbi- ja pettumustunne, teda valdas suur segadus. Ta otsis tuge oma hoidjalt, esitas endalegi palju küsimusi. Tatjana sünnipäeval kutsus Lenski taas Onegini kaasa. Viimane oli naabermõisast juba mõnda aega eemale hoidnud. Sünnipäevaballil näitas Onegin oma küünilisust kõige inetumal kujul. Nüüd ärritas teda juba Lenski õnnelik olukord ja ta otsustas ise asuda Olgaga flirtima, andmaks samas ka Tatjanale märku, et ei vaja tema armastust. Lenski solvus kogu südamest.Vihahoos lubas ta Onegini duellile kutsuda. Toimuski duell ja Onegin laskis endalegi uskumatult Lenski maha. Pärast sõbra surma sattus suurde segadusse ja masendusse ka Onegin. Ta lahkus maalt,püüdes jätta halvad sündmused selja taha. Onegin suundus murede unustamiseks reisidele. Onegin saabus Peterburgi tagasi päeval, mil toimus vürst Tsatski juures ball. Suure üllatusena kohtas ta seal Tatjanat, kellest oli saanud suurilmadaam. Vahepeal oli nende pere kolinud Moskvasse, seal sattus Tatjanagi kõrgemasse seltskonda. Neiu püüdis unustada suurt noorusarmastust ja sukeldus selleks kihavasse seltskonnaellu. Sealt leidis ta ka oma elukaaslase, nüüd oli ta vürstinna. Oneginis tärkas aga Tatjanat kohates tõeline kiindumus neiusse, mälestused tütarlapse kunagisest armuavaldusest hakkasid uuesti elama.Oma alateadvuses oli ta ilmselt Tatajanat alati armastanud. Nüüd kirjutas kirja Jevgeni, nüüd ootas tema naiselt vastust oma armuavalduse kohta. Vastus tuligi, kuid mitte selline nagu Onegin oleks soovinud. Tatjana selgitas, et nüüd ei saa tema Onegini armastust vastu võtta, kuna on aus abielunaine. Selgitusele lisandusid etteheited Oneginile, milles Tatjana tuletas meelde talle Onegini poolt aastate eest tehtud valu. Jevgeni, noor aristokraat, pidi pettuma.. Onegin pidi Tatjana elust lahkuma ja otsima uusi teid oma elus. Kurb armastuslugu sai oma kurva lõpu. Suuremale osale meist jääb romaan üsna tavaliseks kurva armastuse looks, mille õpetlik iva võib peituda vaid teadmises, et küüniline, pessimistlik elusuhtumine täis külma arvestust maksab kunagi õigete tunnete tekkimisel kõvasti kätte. Vaevalt, et tänasel päeval suudaksime kaasa õhata Tatjana või Onegini armuvalule, mille tekitasid tolle ajastu eelarvamused, eluviis, kombed, arusaamad. Jääb vaid üle tänada aega, sajandite ja aastatuhande vahetumist. Kuigi inimestevahelised sügavad tunded on oma iseloomult samaks jäänud, võib neid hea julguse korral palju inimlikumalt vastu võtta ja ka edasi anda.

Aleksandr Puškin “Jevgeni Onegin”

Esimene peatükk (7-36) Onegin sõidab maale sureva onu juurde. Autor räägib Onegini varasemast elust, isa surmast, Oneginit vaevavast spliinist, mis jälitab Oneginit ka maal

I, II maale lendavale “võrukaelale” ei meeldi, et peab poolsurnud sugulast põetama.

III Onegini isa kirjeldus. Jevgeni õpetaja

IV-XV Onegin sai suuremaks, iseloomustus

XVI-XIX Onegin läheb nii restorani kui teatrisse. Ta igatseb oma lapsepõlve teatrit.

XX-XXVI Onegin iseloomustab saali, publikut, näidendit

XXVII-XXXIV Onegin läheb ballile, kirjeldab teel nähtut, vanasti need meeldisid, räägib armumisest jalgadesse

XXXV Onegin läheb magama ja iseloomustab Peterburi (ei tunne puhkust)

XXXVI-XLIV Onegin ei ole õnnelik, käib päevast päeva teatris, peol, ballil, ei leia elust, raamatutest…õnne tekitajat

XLV-XLVII Autor tutvus Oneginiga, iseloomustab teda, räägib ühistest noorpõlve unistustest

XLVIII Jevgeni seisis mõtetes, iseloomustab linna

XLIX-L Autor igatseb Aadriat ja soovib, et tuleksid pingul purjedega laevad

LI-LIV Onegin ja autor läksid lahku, kuna Onegini isa suri ja soovis teda enda juurde.. Onegin tüdines lilledest, pidudest… Peagi avastas, et kõiki vaevab spliin

LV-LX Autor kirjeldab ennast kui luuletajat, oma inspiratsiooni allikaid

Teine peatükk (36-57) Jevgeni mõis, naabrite tulles põgenes, kohtus Lenskiga. Autor kirjeldab Larineid.

I Iseloomustatakse häärberi vaadet, ümbrust

II-III Loss seest

IV-V Jevgeni püüdis uut süsteemi sisse seada ja ta ei meeldinud inimestele taktitundetuse pärast

VI-XV Sinnakanti sõitis Vladimir Lenski, tema iseloomustus, andekus. Ta tutvus Oneginiga

XVI-XXIII Lenski ja Onegin arutlesid… Onegin mõtles meestest, kelle oli hüljanud (kirest joobnud), kirgede kapriisidest. Onegini iseloomustus

XXIV-XXIX Olga õde Tatjana – iseloomustus(vaikne, üksildane…)

XXX-XXXVI Miks Tatjana eelistas Grandisoni? sunnitud? abielu, maale kolimine, mehe (Dmitri Larin) surm

XXXVII-XL Lenski otsis haua üles ja meenutas surnut …

Kolmas peatükk (57-82)

I-V Lenski läheb Oneginiga külla, maale. Oneginil oli igav ja talle ei istunud sealne toit-jook. On küsib, kes oli Tatjana ja avaldab arvamust Olga osas

VI- XXXI Onegin meeldis Larinite majas kõigile, naabrid rääkisid, et Tatjana leidis omale kaasa. Tatjana armus Oneginisse, käis rahutult, raamat peos, ringi, tundis nagu oleks ise raamatust… Öösel rääkis njanjale , et on armunud ja kirjutas kirja, mille autor pidi ümber tõlkima.

Tatjana kiri Oneginile Tatjana küsib, miks Onegin tuli ja ta piinlema pani, küsib, kas tema kummardas ta kohale lohutussõnu ütlema ja räägib, et tema on talle ainus ja õige. Palub kas kokku saada või laidusõnu kuulda

XXXII-XLI Tatjana palub njanja pojapojal kirja ära viia. Tuleb Lenski ilma Oneginita. Peagi tuleb hobusega Onegin, Tatjana jookseb parki, kuulab tüdrukute laulu, hakkab ära minema ja alleel seisab Onegin

Neljas peatükk (82-104)

VII-XVII Autor? räägib armastusest, selle jahedusest, Onegini ja Tatjana kohtumisest, Onegini sõnadest. Onegin ja Tatjana lähevad käevangus koju

XVII-XXII Autor? räägib, kes on omaksed, millised on graatsiad, keda usaldada?

XXIII-XXIV Tatjana on hästi kurb ja läheb aina kahvatumaks armastusest Onegini vastu

XXV-XXXI Lenski ja Olga olid kogu aeg koos, koju minnes kirjutab ja joonistab Olgale, ka albumisse (räägitakse kirjutamisalbumitest)

XXXII-XXXIV Milline peaks luule olema? Ärge kirjutage vaid minevikust.

XXXV- Tatjana? räägib ainult njanjale, mida tunneb

XXXVI-XXXIX Onegini tegemised praegu(üles, jõkke, sööma…lugema…hobune…

XL-XLIII novembri ilma ja tegemiste iseloomustus

XLIV-LI Onegini päeva tegevused, kooskäimised, bordoo joomine, nõusolek minna Tatjana nimepäevale

Viies peatükk (104-126)

I-X Lõpuks tuli talv ja Tatjanale see meeldis. Talvine loodus ja tegemised. Tatjana uskumused(V). Tatjana tunneb et juhtumas on midagi halba. Tatjana kohtub Agafoniga. Tatjana läheb magama.

XI-XXI Tatjana uni: Tatjana jookseb karu eest, kui väsinult maha langeb, võtab karu ta sülle ja viib Tatjana onnini, mis kuulub Oneginile. Onnis on palju kodukäijaid, kui need haihtuvad, tulevad Lenski ja Olga ning ära ei lähe, võtab Onegin noa. Tatjana tõuseb

XXII-XXIV Tatjana otsib Oraaklist unenäo seletust, kuid ei leia ja on terve nädal, kuni nimepäevani masenduses

XXV-XLV Tuleb palju külalisi. Lenski ja Onegin hilinevad. Söögikorrad, ball, Lenski vihastab naiste reetlikkuse pärast(Onegin ja Olga tantsisid koos) ja arvab lahenduseks püstoli

Kuues peatükk (126-148)

I-III Lenski tormab välja, uks prõmmuga kinni, Olga vaikib. Kõik hakkavad peale sööki magama minema, mõned isegi Tanja ja Olga tuppa. Tatjana jääb veel ülesse, vahib aknast välja ja igatseb Onegini järgi

IV-VII Milline oli Zaretski enne ja on nüüd

VIII-XVII Lenski saadab Oneginile duellikutse. Lenski läheb siiski Olga juurde, kes on ikka rõõmus

XVIII(näärikuu)-XXXVI Lenski kirjutab kirja, jääb magama, hommikul äratatakse. Ka Onegin magab sisse. Duellil Lenski sureb

XXXVII-XLVI Mis oleks Lenskist saanud, kui ta poleks surnud. Autor lubab kangelasest hiljem rääkida. Autor? on 30aastane ja lahkub kodust – uude?

Seitsmes peatükk (148-175)

I-VII Autorile? ei meeldi saabunud kevad. Ta kutsub linnainimesi kaasa maale hingama värsket õhku, vaatama Jevgeni maja ja Lenski hauda, mille tee on rohtus.

VIII-XXVII Olga on Lenski unustanud, abiellunud sõduriga ja lahkub. Ainult Tatjana jääb ema juurde. Tatjana käib Onegini majas, leiab raamatu äärelt sirgeldused. Koju minnes on emal külalised, kes saavad teada, et Tatjana ei taha mehele minna. Otsustatakse ta viia Moskva pruuditurule(talve hakul)

XXVIII-LV Tatjana jätab aasade, allikate, metsadega… hüvasti ja sõidab Moskvasse haige tädi juurde. Tatjanat tulevad vaatama sugulased, peetakse balle, et Tatjana saaks mehe. Tatjanale ei meeldi jutuaine labasus. Ballil vaatab teda mundris tüse mees

Kaheksas peatükk

I-LI Autorit? külastas muusa, keda ümbritsesid mustas mehed, üks neist oli Onegin. Onegin nägi eemal Tatjanat ja sai teada, et ta on juba 2 aastat abielus ning muutunud-esinduslik, vestleja… Tatjana suhtub Oneginisse külmalt või ei märka teda üldse. Kord kirjutas Onegin Tatjanale armastuskirja vastu ning ei saanud ega saanud vastust. Kord sattus Onegin Tatjana ruumide juurde, nägi Tatjanat veel korda tegematult ning nutvana, kiri käes. Onegin põlvitas Tatjana ette, kuid too rääkis, et armastab Oneginit, aga on abielus ja Onegin ei saanudki endale Tatjanat

Natuke mõnest tegelasest:

Filipjevna-njanja, vana

Olga-blondiin, rõõmsameelne(6/XIV), punapõskne, meeldib Lenskile, ilus, seltskondlik daam, Tatjana noorem õde; lk 59

Onegin=Jevgeni, 26a, arvab, et vabadus=rõõm

Tatjana= Tanja-kurb, armastas loodust, maamaja, lugemist, oli väga haritud ja suhteliselt ilus, kuid mitte väga seltskondlik. Ei tahtnud abielluda, kuna ootas Oneginit. Kui abiellus, pidi olema esinduslik, viisakas, intelligentne ja seda ta ka oli

Lühikokkuvõte:

Puškini “Jevgeni Onegin” räägib sellest, kuidas suure viivitamisega võib armastus eest lipsata. Onegin oli inimene, kelle elu seisnes ainult pidudel, ballidel, teatrites käimisest. Ta ei tahtnud abielluda, vaid olla vaba, sest arvas, et see oleks täielik õnn. Lõpuks ta mõistis, et õnn on just see, kui oled seotud ja sul on oma kaasa.

Kord kutsus Lenski, Onegini ja Tatjana sõber, Oneginit Tatjana poole ja Tatjana armus Oneginisse. Tatjana tegi Oneginile kirja, milles tunnistas, et armastab teda, kuid Onegin ainult salvas teda. Onegin kiusas Lenskit ja tantsis ühel peol Olgaga, Lenski tüdrukuga. See solvas Lenskit ja ta kutsus Onegini duellile, kus Onegin Lenski püssiga maha lasi-võitis duelli. Onegin oli masenduses ja lahkus, läks reisima. Vahepeal abiellusid nii Tatjana kui Olga. Reisilt tulles nägi Onegin Tatjanat ja tema külmust nähes kirjutas talle kirja, et kahetseb kunagist ära ütlemist ning soovib, et Tatjana talle andestaks. Tatjana teatab, et on abielus ning ei kavatse truudust murda. Onegin peab leppima sellega, et jääb kunagi tehtud vea tõttu(olla vaba = olla rõõmus) Tatjanast ilma. Sellega lõpebki kurva armastuse lugu Tatjanast ja Jevgeni Oneginist.

Onegin ja Tatjana (Puškin “Jevgeni Onegin”)

Armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Kunagi ei tasu milleski täiesti kindel olla. Siin maailmas on kord juba nii seatud, et miski ei ole igavene, kõik on muutuv ja pidevas liikumises. Südameasjad kui elu üks tähtsamaid osasid ning kirjanduses põhiliselt kajastatavaid teemasid omas keskset kohta ka romaanis “Jevgeni Onegin”.
Ühepoolne armastus oma õnnetu saatusega on arvatavasti igale inimesele vähemalt korra elus piina ja südamevalu tekitanud. On vähe sõnapaare, millest paari sajandi vältel ühtemoodi aru saadakse. Võib ju lõputult vaielda selle üle, et kes on süüdi. Niikuinii mõtlevad mehed ühtmoodi ja naised teisiti.

“Jevgeni Oneginis” on autori kujul eriline roll. Ajuti ilmub Puškin romaani kui tegelane: ta on Onegini sõber, nad jalutavad koos Neeva kaldal, arutavad maailmaasjade ja luule üle. Mu meelest see on tähtis faktor, või teravkeelne lugeja saab hakkama ehk väitega, et minagi siin kogu aja nii nagu Byron, kõrk poeet, skitseerin enese portreed- justkui ei suudaks luuletaja

poeemi kirjutada must kui omaenda isikust. Ja samas püüab autor noort meest kirjeldada kui tollase suurilma tüüpilist esindajat, rõhutab tema pinnapealsust, kiindumust seltskondlikesse lõbustustesse, ballidesse ja kergetesse armuseiklustesse. Alustades lugemisega, ei suuda keegi arvata selle armastusloo tegelikku kulgu ning lõppu. Kõik tuli ilmsiks romaani edenedes. Noore mehe ja vaesevõitu mõisapere vanema tütre vaheline armastuslugu on väga omane sellele ajastule- Peterburi restorani-, teatri- ja baarimiljöös tähelepanu keskpunktis olev Onegin ning maamõisa vaikelus elav Tatjana. Pealinnast saabuv tark skeptik, kes ei uskunud armastusse. Ilmselt oli tema usk tapetud pealinna seltskonna kahepalgelisusega, kasuahnuse ning raha kummardamisega. Lapsepõlvest saati ei olnud Onegin kokku puutunud siira armastusega, vaid päevast päeva näinud kalki ja varandusel baseeruvat inimsuhete keeriseid. Küllap oli ka tema südames peidus hellus, armastus, hoolivus, kuid ta ei saanud seda välja näidata just elu heaolu pärast. Ja saabudes maale oma järjekordset rahasüsti päranduse näol kätte saama, võttis vastu noort Oneginit vastupidiselt pealinna võltssuhetele siiras armastus. Kahjuks aga oli noore mehe hing juba nii mürgitatud selle võltsiga, et ta ei suutnud või ei tahtnudki tulla välja harjunud kestast. Kuid maal kehtisid teised reeglid ja kui Onegin püüdis seal edasi elada harjumuspäraste reeglite järgi, siis tabas teda esimene tagasilöök. Erinevalt pealinna kahepalgelisusele põrkas ta kokku hoolivuse ja tõelise autundega. Duellile kutsumised ei olnud enam pelgalt mehelikkuse tõestamiseks vaid tõelise au kaitsmiseks. Arenevad sündmused ajasid noore mehe segadusse ja ta ei suutnud enam talitseda oma pealispinnalisust ning põgenes möllavate tunnete eest reisile.

Naastes lootis leida eest Onegin taas selle õhkava ja teda imetleva Tatjana, kelle ühepoolse armastusega jälle oma eneseimetlust upitada. Tema õnnetuseks kohtas ta tema suhtes külma ning abielus naist. Ja siis algas võitlus selle nimel, et Tatjana jälle õhkaks kurval pilgul Onegini poole, aga sellest võitlusest kujunes välja sügav armastus, mis omakorda jäi vastuarmastuseta jõudes liiga hilisele arusaamisele armastuse tähtsusest.

Ja noor tütarlaps Tatjana, kes oli kasvanud üles värskes õhus, romaanide mõju all. Talle oli antud hea haridus, ta valdas prantsuse keelt paremini kui vene keelt. Kirja Oneginile kirjutas Tatjana ka prantsuse keeles, sest see keel oli nagu tol ajal aadliperedes kombeks, kultuurikeel, milles sai väljendada peenemaid tundeid ja mõtteid. Noore tüdruku armastust aga haavati seltskonnalõvi hoolimatu käitumisega. Kindlasti on leidnud paljud õrnema soo esindajatest lugejad end sarnases olukorras Tatjanaga, kui too oma “unelmate printsi” taga nuttis, metsiku hundina kuu poole ulgudes. Ning suureks õnnetuseks tõrjus ihaldatu kõik tunded kulmu kortsutamata tagasi. Jevgeni ei osanud siis aimatagi, kuidas ta tulevikus tehtut kahetsema hakkab. Oskuslikult hoidus noormees kokku puutumast ja läbi käimast Larinite perega. Mõtlematult ja lihtsameelselt oli Onegin arvanud, et suudab Tatjanas kõik tunded pelgalt ühe jutuajamisega maha suruda ning tüdruku endast võõrutada. Tegelikult muutis ta olukorra neiu jaoks hullemaks. Tatjana igatses nüüd veelgi enam, kuid igatsus oli seda valusam, et lootus oli kadunud. Viimsed ning nõrgimad lootusekiirekesed mattis Onegin lõplikult oma lahkumisega senisest kodupaigast Larinite läheduses. Tütarlaps pidi leppima vaid õhkkonnaga, mille noormees endast oma vaikivatesse eluruumidesse jätnud oli. Tatjana otsustas aga oma eluga siiski edasi minna, sest polnud ju kindel, kas Onegin üldse kunagi naaseb reisilt ja kuidas ta siis Tatjanasse suhtub.Saatus võib aga oma keerdkäikudes mängida vingerpussi – uluva hundi roll vahetus. Igatsevast ning haavatavast Tanjast sai pealtnäha õnnelik, kuid end maksmapanev ja kahe jalaga maa peal seisev mehenaine. Oneginist seevastu armastusel sabassörkija, kes kuidagi selleni ei küündinud.

Ajad muutuvad ning inimesed koos nendega. Kunagi ei või teada, mis meid ees ootab. Nii leidis ka peakangelane oma suureks imestuseks tolle imekauni naise vastu endas tundeid tärkamas. Sellesama, kelle ta kunagi kauges elukevades ära oli põlanud. Nüüd oli Jevgeni kord loota, igatseda ning unistada. Mehe üllatuseks jäi tunnetele vastus saamata. Olukorda enam väljakannatamata otsustas Onegin Tatjana juurde selgust saama minna. Romantiliste hingedega lugejad ootasid kindlasti, et paarike teineteist peale pikki aastaid leiab ning õnnelikult elupäevade lõpuni kokku jääb. Naine otsustas aga hoopis oma truuduse ja rajatud kodu najal seisma jääda. Jevgeni saatis ta hinges pesitsevast armastusest hoolimata minema.
Puðkin otsustas ettearvamatu lõpuga teosele punkti panna. Arvatavasti säilitas romaan nii parimal viisil oma tõepärasuse ja usutavuse. Äratas mingil määral lootust alal hoidma ka kõige lootusetumates olukordades, kuid jääda uskuma juhusesse, et miski praegusel hetkel kättesaamatu ja kauge aastakümnete pärast teoks saab, on siiski liialt utoopiline ning samuti ahistav ja piirav. Säärast mõtet võiks kaugeimas südamesopis vaikselt heietada vaid juhul, kui see elamist-olemist segama ei kipu.