Emilie Zola „ Therese Raquin“

Emilie Zola´ „ Therese Raquin“

Peategelased: Therese, Camille, Laurent, proua Raquin

Tegevuskoht: Prantsusmaa. Algul väikeses külas nimega Vernon, hiljem kolisid elama Pariisi. Põhiliselt toimus tegevus nende Pariisi kodus, mis oli ühtlasi ka pood.

Sündmustik: Therese on proua Raquini vennatütar, kelle mees toob õele, kuna tüdruku ema on hukkunud ning mees ei oska lapsega ise midagi peale hakata. Proua Raquin hakkab Therese’i armastama nagu oma laps. Peres on ka poiss, camille, kes on noorena pidevalt haige ning surmasuus. Ema hoolitseb ta eest väga, ravib teda rohtude ning armastusega. Juba väikesest peale on Camille ja Therese sunnitud magama ühes voodis ning kui poiss oli haige, pidi ka Therese rohtusid võtma. Isegi siis, kui ta haige polnud. Therese on alati olnud vaba hing ning põlanud seda põdurat poissi, kes on pidevalt surmasuus olnud. Proua Raquin arvab, et noored võiksid abielluda, mida nad ka teevad, armastamata teineteist. Camille tahab elama asuda pariisi, kuid ema pole nõus last käest andma, seega otsustab noortega kaasa minna. Pariisi elades kohtab Camille vana sõpra Laurenti, kellega nad kohe tihedalt suhtlema hakkavad. Laurent kutsub noormehe enda juurde ning Laurent hakkab seal tihti käima. Laurent ei näe algul Thereses midagi muud, kui vaid mängueset. Neidu, keda ta võib ära kasutada, kellega magada, teda armastamata. Ta ei arva, et tüdruk on ilus. Vastupidi – kuna Therese ei ole oma tuima eluga rahul, muutub ta ka ise igavaks ja tuimaks, et mitte öelda koledaks.

Laurent on küll rikkast perest, kuid ei suhtle oma isaga, kuna valetas isale, et käib koolis ja õpib. Tegelikult kasutas ta isa raha enda lõbudeks. Tema ainus unistus oli teiste kulul kuidagi ära elada, mitte midagi tegemata.

Olenemata kõigest tärkab Therese ja Laurenti vahel kirg. Nad kohtuvad tihti salaja ning Therese muutub – ilusamaks. Ta on elujõulisem ning rõõmsam, sest saab end lõpuks tunda vabalt. Laurent muutub pööraselt armukadedaks ning tahab Thereset vaid endale, seega peab ta plaani Camille tappa. Ega Therese isegi sellele väga vastu pole.

Ühel õhtul lähevad nad kolmekesi õhtusöögile ning enne seda paadiga sõitma, kus laurent Camille’i vette lükkab ning noormees upub, kuid jõuab veel enne hammustada Laurenti kaelast tüki.

Noored suutsid selle kõik ära selgitada, ise sellest puhtana pääsedes ning jättes mulje, nagu oleks Camille’i uppumine olnud õnnetu juhus lihtsalt. Nad arvasid, et nüüd on kõik ning nad võivad edasi õnnelikult teineteist armastada, kuid see oli vaid algus. Haav Laurenti kaelal tuletas uppunut pidevalt meelde, ning oli kogu aeg kui uus.

Camille hakkas noori kummitama ning nad ei saanud öösiti magada. Nad arvasid, et kui abielluvad, saab kõik korras olema. Nad hakkasid plaanitsema, kuidas teha nii, et neile ise seda võimalust pakkuda ning Therese hakkas jälle masetsema, mistõttu proua Raquin arvas, et tal oleks meest vaja ning kuna ta ei olnud nõus kellegi võõraga, läkski loosi Laurent.

Kuid ka abielu ei aidanud. Kirg noorte vahel oli kadunud. Neljapäevaõhtuti, kui kogu kamp (teised sõbrad pariisist) kokku sai ning doominot mängisid, teesklesid nad väga õnnelikud olevat. Tegelikult nad vaid kaklesid ning ei suutnud teineteist absoluutselt taluda. Vaid süüdistasid teineteist mõrvas. Aja möödudes jäi proua raquin halvatuks. Ta ei saanud ei rääkida ega end liigutada. Ometi aga nägi ning kuulis ta suurepäraselt ning ühel õhtul kuuliski ta, kuidas noored kaklesid jälle ning loopisid teineteisele süüdistusi mõrvas. Proua tundis vastikust, et elab mõrvaritega ja ta ei saanud midgai teha. Ta püüdis ühel neljapäeval teistele märku anda, kuid see ei õnnestunud.

Asjad noorte vahel aina halvenesid, nad hakkasid plaani pidama teineteist tappa. Therese teritas kööginoa ning Laurent võttis neiu jaoks sinihapet. Ühel õhtul, kui nad olid valmis oma plaani ellu viima, seistes teineteise poole seljaga, pöörasid nad järsku ümber, ning nägid, mis kummalgi plaanis oli. Nad langesid teineteisele kaela ning nutsid. Siis võtsid nad mõlemad mürgiklaasi ning jõid sellest pool. Nad surid, kukkudes teineteise otsa proua jalge ette. Proua Raquin vaid vaatas neid põlastava pilguga – ta oli rahul, et tema poja mõrtsukad teenitud palga said ning ta seda veel enne surma nägi.

----------------------------------------------------------------------

Thérèse on abielus Camille'ga, oma isa õepojaga. Mõlemad elavad lapsepõlvest peale Camille'ema, proua Raquini juures. Thérèse oli proua vennatütar, kelle vend oli talle kasvatada toonud pärast naise surma. Camille oli väiksena pidevalt haige, teda põetati kogu aeg, kooli teda ei pandud, seest proua Raquin oli veendunud, et kodust eemal poiss sureks. Sellises katseklaasis kasvas üles pea tundetu, igasuguste ihadeta noormees.

Erinevalt oma põdurast poolvennast Camille'st, oli Thérèse sisemuses väga liikuv isiksus. Ta ei kannatanud seda kloostrielu, mis teda päevast päeva ümbritses, kuid tal polnud selle vastu midagi teha ja nii harjus ta sellega ja muutus endassetõmbunuks, samas kui Camille oli eluga täiesti rahul.

Kui nad Pariisis ennast pudupoepidajatena sisse seavad ja Camille raudteevalitsuses tööd leiab, aeglustub nende elutempo veelgi. Kuni mängu tuleb Laurent, kes töötab samas kohas, kus Camille'gi. Ta on märksa mehisem kui Camille ja sündmuste arenedes tekib tal suhe Thérèse'iga, kelle jaoks see on õnne tipp.

Inimloomuse üks omadusi on kadedus. Juba pisikesest kahtlusest, et keegi on õnnelikum, piisab, et sundida inimest otsima rohkemat. Tekib tunne, et täielikust õnnest on veel üks väike samm puudu. Nüüd on väga lihtne teha üht suurt viga - võtta liiga suur samm ja kukkuda õnne tipu taga haigutavasse kuristikku. Seda just tegidki Thérèse ja Laurent, kui nad tapsid Camille'.

Mõlemad olid teiseleidmisest nii pimestatud, et Camille' tapmine selleks, et nad saaksid edaspidi koos olla, ei tundunud neile mingi erilise väärteona. Kuritegu toimus nii, et mõlemad süüdlased jäid kahtluseta. Aasta pärast nad abiellusid, kuid senine armastus ja iha olid asendunud hirmu, koguni paranoiaga. Kõikjal, kamina ees toolis istuvana ja isegi voodis nende vahel, nägid nad uppunud Camille' laipa. Närvipinge viib noored lõpplahenduseni, milleks on enesetapp.

------------------------------------------------------------------------------

"Thérèse Raquin" räägib noorest naisest kelle isa on Prantsuse kapten ja ema alžeerlane.

Pärast ema surma viib isa lapse oma õe, proua Raquin’i ja tema haige poja Camille juurde, kes on koguaeg haige ning kellest kasvab ema haiglase poputamise tõttu isekas ja ebameeldiv inimene.

Camille ja Therese kasvavad koos ning kui tüdruk saab 21, paneb proua Raquin nad paari ja kohe peale abielu otsustab Camille, et pere peaks kolima Pariisi, et too saaks alustada karjääri.

Sel ajal, kui Camille veedab aega oma tööpostil ja uitab niisama ringi mööda Pariisi tänavaid, peab Therese afääri tema parima sõbra, Laurentiga.

Therese ja Laurenti vahel on enneolematu kirg, mis ei rahuldu ainult kokkusaamises, vaid mis vajab pidevat koos olemist, see põletab seesmiselt kui tuli.

Et rahuldada see vajadus, otsustavad nad tappa Camille, kelle nad uputavad ühel väljasõidul ja lavastavad selle paadiõnnetuseks.

Olles pääsenud Camille’st ,tunnevad nad, et nad ei ole õnnelikud , sest nende kirg on lahtunud ja neid jääb ikkagist kummitama Camille vaim, kes ei lase neil enam rahulikult elada, magada ja pluss veel proua Raquin, kes ei suuda lahti lasta oma poja surmast.

Asi muutub nii hulluks, et Therese ja Laurent ei suuda enam teineteise varjugi taluda ning tapavad endeid ära, et pääseda sellest jubedast ängistusest ja süümepiinadest.

PÕHIPROBLEEM:

Kuidas inimesed käituvad olenevalt vajadustest.